JANA KOSK – SÜDAMEGA GEOGRAAFIAÕPETAJA

Foto: Hanna Toots

Õpetaja Jana Kosega vestles kümnendik Hanna Toots. 

Kui kaua te olete Tallinna Kristiine Gümnaasiumis töötanud?

Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulin 2006. aastal, tööaastaid jookseb 12. Õpetajaametit olen pidanud juba 18 aastat.

Kuidas te olete rahul TKG kooliperega?

Meil on väga tore kollektiiv. Õpetajad on väga kokkuhoidvad, teineteist toetavad, nii mõnusat seltskonda ei olegi kohanud. Ei ole hõõrumisi, teineteisele ärategemisi, jala taha panemisi. Kui sul on ikka mure, siis saad alati abi oma kolleegilt.

Kes on see õpetaja, kellega te kõige paremini läbi saate?

Ühte kindlat ei olegi. Pigem ütleks, et neid on mitu, kellega ma väga hästi läbi saan. Oma pere ja töö võtab palju aega ja väljaspool kooli ei ole mõeldav, et veel leiaks selle vaba aja, et kellegagi kohtuda.

Kas võite kedagi nimepidi esile tuua?

Õpeataja Riina Neemela näiteks. Ilmselt sellepärast, et oleme ühest kandist pärit. Me räägime palju oma kandi lugusid, sest me tunneme neid inimesi, kellest räägime ja kellega oleme koos õppinud.

Miks Teie valik oli TKG?

Olles noorema lapsega kodus, tahtsin kodust välja, tööle, et tunda end jälle inimesena, keda vajatakse. Soovisin paar päeva nädalas tööl käia. Oli oktoober ja nägin CV-keskuses või oli see CV-onlines töökuulutust.  Helistasin ja direktor Tiina Pall kutsus mind vestlusele. Kuuldes minu soovi, võttis ta mind väikese lapse kõrvalt tööle.

Kus te enne töötasite  õpetajana?

Enne Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulekut töötasin mõnda aega Nõmme Põhikoolis, lisaks kümme aastat Nõmme Erakoolis enne õpinguid ja pärast õpingute kõrvalt.

Kuidas need koolid meeldisid?

Väga armsad. Nii Nõmme Põhikoolis kui ka Nõmme Erakoolis oli ja on väga tore ja mõistev kollektiiv.   Koolimajad on mõlemal sellised väiksed ja vahvad.

Kas olete mõelnud minna mujale tööle?

Antud hetkel mulle väga meeldib siin, sest nagu ütlesin, on siin väga mõnus kollektiiv, õpilased on toredad ja ma pole kordagi mõelnud, et ma läheksin kuhugi mujale tööle või vahetaks töökohta.

Kelleks te lapsena soovisite saada, et kas te alati teadsite, et teist saab õpetaja?

Lapsena ma ei mäleta, kelleks tahtsin saada. Valik oli kindlasti suur. Kuskil üheksandas klassis soovisin ma minna Leningradi (nüüdne Peterburg) maalirestaureerimist õppima. See oli tingitud vist sellest, et mu vanemad vedasid mind lapsena palju näitustele. See tundus niivõrd huvitav, selline nokitsemine, valge kittel, kindad. Aga eks see oli lapse mõte ja  läks ruttu üle ning siis tulid järgmised ideed. Ühesõnaga, ma jään vastuse võlgu, kelleks ma tegelikult tahtsin saada.

Aga millal teile tekkis  soov õpetajaks saada?

Oi, seda soovi polegi mul olnud tegelikult, see õpetajaamet tuli järsku ise minu juurde. 1996. aastal, kui ma läksin õppima Tallinna Ülikooli geoökoloogiat, siis ma pidin võtma juurde õpetajakoolituse. See tähendas, et ma pidin lisaks põhiainetele juurde võtma 40 AP raames õpetajakoolitusega seotud aineid. Minu kadunud õppejõu sõnad olid: „Kõik, mida elus õpid ja omandad, tuleb sulle ainult kasuks”. Aitäh talle! Ma olen antud hetkel väga rahul .

Kas tunnete, et teie kutsumus on olla õpetaja?

Algul ma arvasin, et õpetajat minust ei saa. Ma imetlesin neid inimesi, kes suutsid ennast kehtestada klassi ees, see tundus väga raske. Sul peab olema palju kogemusi, oskad kogu klassi tööle panna. Algusaastatel oli ikka päris raske, ma ise olin noor, kogemused puudusid.

Kas õpetajaamet oli alguses raskem, kui arvasite?

Jah, oli küll, ma ei kujutanud ette, et mul istub klassis 25 – 30 last. Ma pean neile uue osa selgeks tegema, kontrollima nende teadmisi. Ja arvestama veel sellega, et mul on rüblikud, kes segavad tundi ja ei allu korraldustele.

Ja kergemaks läks tänu millele?

Kergemaks läks tänu sellele, et kogemused aastatega kasvasid. Samuti peab kuidagi jõudma õpilastega ühele lainele. Kui ikka näed, et õpilased ei ole parasjagu samas mõtteruumis, kus sa ise, siis tuleb leida mingi teine lähenemine, neid kuidagi motiveerida, kasutada erinevaid nippe, abivahendeid, meetodeid. Enamjaolt need ikka aitavad.

Kas see ongi teie salanipp, kuidas õpilasi tunnis tööd tegema ja kuulama panna?

Ma ei oskagi ütelda, kas see on just mu salanipp. Ilmselt olen ma väga karm, seda arvan mina, võib-olla lapsed nii ei arva. Salanippide kohta tuleks ikka õpilastelt endilt küsida.  Õppeaasta alguses ma räägin alati õpilastele ära, millised on tunni reeglid ja nendest reeglitest peetakse kinni. Kui reeglid on kokku lepitud ning teineteise austus on olemas, siis üldiselt saame me päris hästi hakkama. Aeg-ajalt peab muidugi reegleid meelde tuletama.

Mis on siis need reeglid?

Reeglid on need, et kõik töötavad tunnis kaasa, kaasõpilasi ei segata ja püütakse omandada nii palju tunnis kui võimalik.

Ehk te olete vastutulelik oma õpilastele.

Ma püüan olla vastutulelik. Kuid kindlasti pole kõik õpilased seda meelt.

Miks teie valik langes just loodusteaduste ja geograafiaõpetaja ametile?

Tegelikult diplomil on kirjas bioloogia-, geograafia-  ja füüsikaõpetaja. Algusaastatel, kui ma tööle läksin, siis mu valik langes bioloogiale, kuna selles koolis oli parasjagu bioloogiaõpetajat vaja. Kui ma  olin kaks aastat õpetanud, siis tundsin, et see ei ole minu aine. Aeg-ajalt tuli mul asendada geograafiatunde ja selles aines tundsin ma ennast kindlamalt, see meeldis mulle rohkem. Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulles teadsin kohe, et loodusõpetus ja geograafia on need ained, mis mulle meeldivad. Lisaks oli mul kõrval tore ja toetav geograafiaõpetaja Erika Marnot.

Mida peaksid õpilased teie tundidest kaasa saama?

Hea oleks, kui nad võtaksid õppimist mõneti mängu või lõbuna. Geograafia on nagu reis, kulgemine erinevatel mandritel ja meredel ning seal kohatu või nähtu on keerukas seoste süsteem. Võid endale mõttes ette kujutada pildikesi. Iga kord ei ole võimalik minna otseselt sellesse teemasse sisse, millest on juttu, vaid sa pead näitama pildikesi või filmikesi, et neile anda parem ettekujutus. Siis on õpilastel kergem teemast aru saada.

Kui kaua peab õpetaja kodus järgmiseks päevaks ette valmistama?

Algusaastatel oli ikka päris raske, kuid nagu ütlesin, kogemused on need, mis aitavad. Eks ikka tuleb aeg-ajalt ette nädalavahetusi, kus valmistan pikemalt ette, koostan kontrolltöid või parandan õpilaste töid. Igal õppeaastal tuleb asju uuendada, lisada, täiustada, sest andmed muutuvad.

Kas teie jaoks on õpetajaamet vahel pingeline ja tunnete, et enam ei jaksa, enam ei suuda?

Ütleme, et on päris pingeline, sest sa ei tea iialgi, millega lapsed sind üllatavad. Sa võid tulla hommikul hea tujuga tööle, aga õpilastel võib olla väga paha tuju. Keegi õpilastest võib käituda väga halvasti, solvata, olla jäme õpetaja suhtes. See on stressirohke töö. Pinget kuhjub hästi palju. Ja kuskil pean ka mina oma pingeid maandama. Ka mina olen inimene. Ma ei suudaks seda koormat nii palju kanda, mul on kahju oma perest, sest nemad peavad tihti kannatama minu halba tuju või minusse kogunud halbu emotsioone.

Kas teie lapsed on küsinud, miks te pidite selle õpetajaameti valima?

Ei, nad ei ole otseselt seda küsinud. Nad on hoopis öelnud, et tänu sellele on nende elu kodus väga raske. Ma nõuan neilt ilmselt rohkem kui teistelt lastelt. Ma tahan, et minu lapsed omandaksid õppematerjalid, mida õpetaja neile on andnud. Mingi laveerimine ei tule kõne allagi. Neid häirib, et ma olen kontrollifriik – usalda, aga kontrolli. Samas, kui ikka on näha, et nad vastutavad oma tegude eest ise, siis olen lasknud ohjad lõdvemaks. Olen kuulnud, kui nende klassikaaslased aeg-ajalt puuduvad mingil põhjusel, siis mina ei luba oma lastel puududa ega kirjuta neile puudumistõendeid. Kõigil on oma kohustused ja neid peab täitma. Kui laps on haige, ainult siis jääb ta koju.

Kas teil on koolis juhtunud mingeid naljakaid juhtumeid, mis teil siiamaani meeles on?

Eks neid on kindlasti olnud, aga antud hetkel midagi koheselt küll meelde ei tule. Üks lugu on meeles, kuid see on seotud aususega. Gümnaasiumiõpilased avastasid minu laualt kontrolltöölehed, õppisid ära ainult need osad ja tulemused olid väga head. Pärast tunnistasid, et nägid töölehti.

Kas tänapäeval ei ole õpilased enam nii ausad?

Ütleme nii, et nemad olid tõesti ausad. Aga tänapäeva lapsed eitavad, valetavad ja püüavad kuidagi kergemalt saada. Nad ei taha võtta vastutust, vaid lükkavad selle kellelegi teisele. Üldiselt lähevad asjad iga aastaga hullemaks, seda valet ja valskust esineb rohkem.

Miks õpilased enam eriti ausad ei ole?

Võib-olla see on ainult minu nägemus, aga ma arvan, et see tuleb kodust kaasa. Vanemad ise näitavad kodus eeskuju: valetavad, vassivad, püüavad kuidagi mööda hiilida. See kõik antakse tegelikult lastele kodust kaasa ja laps näeb, et niimoodi saab ka kergemini hakkama.

Kas mõni teie õpilane on tuntuks saanud?

Kuna ma olen niivõrd vähe õpetanud, kokku 18 aastat, siis ma ei ole kuulnud, et keegi oleks väga tuntud. On aga endiseid õpilasi, kes on valinud õpetajaameti. Aga ma loodan, et neist õpilastest, kes veel väga kaugele ja kõrgele jõuavad, ma veel kuulen.

Kas õpilased on vahel õpetajaid meelega närvi ajanud? Millised on nipid siis olukorrast väljatulemiseks?

Nipp on see, et ei tohi endast välja minna. Lapsed saavad muidu kohe aru, et õpetaja on nõrk. Ja siis kasutatakse seda ära. Üldiselt tuleb olukord naljaks keerata või siis leida õpilasega kahekesi rääkimise võimalus. Tavaliselt selgub siis, et õpilane ei tea isegi, miks ta õpetajat tahtis närvi ajada ja mis oli tema eesmärk: kas kaasõpilastelt tähelepanu saada või näidata, kui kõva tegija ta on.

Aga kuidas panna õpilasi ennast austama?

Neisse peab suhtuma kui inimestesse ja võtma neid sellistena, nagu nad on. Ega meist keegi pole täiuslik. Minul on omad vead, neil omad.

Kuidas hoida klassis sooja sisekliimat? Et nii õpilastel kui ka õpetajal oleks hea olla.

Ei ole sellist asja, et kõigile 100% meeldib. Õpilane näitab oma halva käitumisega koheselt välja, et teda miski häirib. Sisekliima tuleb luua koos õpilastega. Lapsed kohe peegeldavad, kui midagi on valesti.

Mis on Teie põhiline nõuanne noorele õpetajale?

Algusaastad on rasked, tööd on palju, pead ennast tõestama kõigile. Meelakkumine see töö ei ole. Aastatega kogunenud kogemused aitavad. Lapsed on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, millega sind üllatatakse. Kas seal on karamell või mõru šokolaad? Töövaev tasub ennast lõpuks ära, kui näed, et neist on sirgunud asjalikud noored.

Meie koolil on peagi tulemas juubel, siis mida te soovite koolile juubeli puhul?

Koolile soovin jätkuvat koostööd ja teineteise mõistmist.