Denis Bozzi: Mulle meeldib selle kooli stiil- nooruslik ja värske

(Foto: Helina- Karoliina Tamm)

Kui vaadata Tallinna Kristiine Gümnaasiumi akendest sisse, torkab kohe silma naljatav pikk sportlik  itaallane. See on meie itaalia ja inglise keele õpetaja - positiivne, jalgadega maa peal ja usaldusväärne. Denis Bozziga vestles kümnendik Helina- Karoliina Tamm. 

Olete itaallane, DJ, maailmarändur ning samas Eesti kooli õpetaja. Kas teie elus on veel huvitavaid tahke?

Need on mu põhilised huvid. Kui ma peaksin midagi veel lisama, siis ma ütleksin, et lugemine või kirjandusega seonduva õppimine.

Palun rääkige oma DJ-karjäärist?

Oh, see ei ole karjäär. Mulle meeldib lihtsalt koguda vanakooli vinüüle ning neid sõpradele mängida, kui nad külla tulevad. Vahel olen küll esinenud ka suuremale publikule, eriti Itaalias, aga ka suviti Viimsis. Tallinnas olen mänginud Batcave´is ja Nooruses paar nädalat tagasi, ka Telliskivis Renardis. See on lihtsalt hobi. Ainult sellega elatist teenida oleks liiga kurnav elustiil, kuna siis magaks päeval ja töötaks öösel. Olen selle jaoks juba liiga vana.

Kas teil oli kohe varakult kindel soov õpetajaks hakata?

Õpetamine ei olnud mu esimene eesmärk, kui hakkasin ülikoolis võõraid keeli ja kirjandust õppima. Need olid põhiliselt inglise ja hispaania keeled ja natuke vene keelt ka. Tollal ma ei teadnud veel, mida oma eluga peale hakata. Mul oli ainult soov reisida ja siis otsustada, mida edasi teha. Algul tegin ka palju lihttöid. Esimest korda õpetama hakkasin ma Taanis, seoses ühe vabatahtlike programmiga. Taanlastel on teistsugune koolisüsteem: mitte nii range ja seal pole nii suur rõhk autoriteedil, õhkkond on vabam ja sõbralikum.

Kellena veel töötanud olete?

Näiteks olin sekretär kontoris, siis ehitusel. Esimene töö oli mul neljateistaastasena, kui valmistasin tehades toole. Olen teinud ka enda arvates lausa hullumeelseid asju, nagu näiteks oli Itaaluias mu tööks  panna kanu puuri. See oli mu esimesel või teisel ülikooli-aastal, kui mul oli hädasti taskuraha vaja.

Kas teil on oma moto?

Sa lõikad seda, mida külvad. See on üks mu lemmikmõtteid, sest aitab rasketel hetkedel panna asju tähtsuse järjekorda. Olen seda kohanud paljudes lauludes, aga algselt on see Piiblist pärit.

Kes te oleksite praegu, kui te poleks õpetaja?

Tead, mul polegi vastust. Võib-olla olen ma kitsarinnaline, aga hetkel ma ei näe ennast midagi muud tegemas. Ka tulevikus tahaksin ma õpetada, kuigi siis juba ülikoolis ja mingit õppeainet, mis on seotud kirjandusega.

Kui kaua te olete õpetanud?

Aastast 2012,  nii et juba kuus aastat. Mulle meeldib õpetada sellepärast, et kõik allub minu kontrollile. Muidugi on mul ülemused, aga nad annavad mulle vabadust kujundada oma tunde nii, nagu ma tahan, kuni tulemused on head. Teine põhjus on see, et ma saan olla noorte inimeste keskel. See paneb mind tundma, et ma ei vanane. Väga huvitav on kuulata erinevaid arvamusi ja suunata mõtlemist.  Ma ei taha öelda, et ütlen inimestele, mida mõelda, vaid kuidas mõelda ja need on kaks erinevat asja.

Mis klassi meeldib teile kõige rohkem õpetada?

Kolmanda-neljanda klassi õpilased on väga lapselikud ja armsad ning  nendega on siis emme-issi suhe. Mida vanem on õpilane, seda konstruktiivsem saab olla vestlus. Noorema klassi õpilasele oled sa kohustatud ütlema ette, et hei! ta peab tegema seda ja toda. Vanema  klassiga aga saad arutleda teatud teemadel ning jagada arvamusi. Üldiselt mulle meeldibki õpilastega arutleda, nii et mida vanemad mu õpilased on, seda huvitavam minu jaoks.

Kas mõni õpilane on teile ka sõbraks saanud?

Ei, ma ei tahaks seda, sest see oleks nagu tunnete segamine tööga ja võib viia selleni, et ma pole temaga enam objektiivne ega piisavalt karm. Kuid pärast koolitee lõppu võib ju juhtuda, et jään mõnega sõbraks. Aga kuni ma nendega töötan, siis seda ei juhtu. Mitte sel põhjusel, et nad mulle ei meeldi, vaid minu arvates on see austuse küsimus.

Millistes Eesti koolides olete veel õpetanud?

Olin veel Pärnus ühes erakoolis, mida nimetati vabakooliks. See on väga väike ning mu esimene kool, kus Eestis õpetasin. Pidin aga siiski Tallinnasse tulema, sest kui tahad õpetajana saada pikaajalist lepingut, pead omama magistrikraadi. Kaugõppest ei oleks asja saanud. Mu ajakavas ei olnud seda hetke, et Tallinnasse sõita, sest mul olid Pärnus iga päev tunnid. Siis otsustasingi tagasi Tallinna kolida.

Mis teile meie kooli puhul meeldib, miks te siia pidama jäite?

Meeldib selle kooli stiil - nooruslik ja värske. Mulle ei istu, kui koolisuhted on sellised, kus üks kamandab teisi. Pluss ma saan ikka veel palju abi juhatuselt ning mu töögraafik sobitub ideaalselt õppegraafikuga. Mul pole tõesti mingeid etteheiteid, nii et milleks siis vahetada kooli!

Kas paneksite ka oma lapse meie kooli?

Jah, ma arvan küll. Kuid kuna ma ei ela Tallinnas, siis on küsimus logistikas. Elan Keilas, kuna mulle meeldib oma koeraga looduses jalutamas käia. Muidugi teisest küljest, kui ma elaks Tallinnas, siis ma säästaks aega transpordi pealt. Seal on ka rohkem meelelahutust - mulle näiteks meeldib väga kino, aga viimasel ajal pole ma häid filme näinud. Kasvav huvi on mul stand-up komöödia vastu, minu arvates on see väga äge. Käin veel ka kontsertidel, aga  muud väga mitte, sest mul jääb õpingute kõrvalt väga vähe vaba aega.

Mis on olnud kõige toredamad hetked meie koolis?

Palju head on olnud, kuid enim on meeles see, kui mulle anti õpetajate päeval tänukiri. Õpilased valisid mind parimate õpetajate hulka - sel hetkel ma tundsin end eriti rahulolevana  ja sain kinnitust, et mul läheb hästi. See oli väga tähtis. Naljakas moment oli siis, kui olin korrapidaja ning kõndisin koridoris ja kui ma jõudsin treppideni, tundsin, et midagi on valesti. Avasin ukse ja nägin ühte seitsmenda või kaheksanda klassi poissi akna peal ronimas ning laes olevat kaamerat lakkumas. Muidugi ma ei saanud sel hetkel kõva häälega naerma hakata, aga ma ütlesin endale, et vau, mul on täna huvitav päev. Võib-olla mitte naljakam, kuid kõige hullumeelsem kogemus.

Millised on olnud negatiivsed momendid?

Ma ei saaks öelda, et mul oleks neid siin olnud. See on üks põhjustest, miks mulle see kool meeldib. Loomulikult on mingid mured ja probleemid, aga need saavad tavaliselt väga kiiresti ja positiivselt lahendatud, nii et keegi ei jää vimma pidama. Kuid piinlikke hetki oli siis, kui alles alustasin siin töötamist ning mul olid klassijuhataja tunnid.  Mu eesti keel oli päris kohutav, pluss mu klassis oli 24 väikest paharetti ja nad hakkasid kohe esimesest päevast minuga jamama. Nad ajasid oma nimed segamini ja ma ei suutnud uskuda, et ühes klassis on kolm samanimelist õpilast ja see oli mulle natuke piinlik.

Mida kahetsete oma õpetajateel?

Vahest seda, et ma oleks võinud rohkem tehnoloogiat kasutada. Paljud mu kolleegid on väga head IT-vallas, kuid kahjuks ei saa ma enda kohta sama öelda. Kuid ma tahaksin kasutada rohkem huvitavaid õppemeetodeid, et oma tunde lõbusamaks ja lihtsamalt arusaadavaks teha.

Kui tasemel on Eesti koolid võrreldes teiste riikide koolidega?

Ma ei oska öelda, sest Itaalia koolisüsteem Eesti omast on väga erinev. Meenutades oma kooliaega Itaalias, tulevad silme ette pildid lastest, kes käitusid nagu loomad. Ma ei saa aru, kuidas õpetajad nendega hakkama said. Siin, Eestis, on õpilased muidugi energilised, aga rohkem kontrollitavad. Kuna õpilasel on rohkem austust oma õpetaja vastu, on Eesti koolisüsteem parem. Taanis olid erinevad koolid. Mina töötasin alternatiivses koolis, kus oli selliseid programme, mis nägid ette koolitööd õues ükskõik, mis ilmaga. See oli väga huvitav. Õpetaja-õpilase suhe ei olnud seal rajatud hierarhiale, vaid austusele. Õpilane kuulab oma õpetajat sellepärast, et ta tahab seda teha, mitte et teda kästakse. Peetakse tähtsaks tiimi ülesehitavaid grupitöid. Tulevases tööelus on väga oluline oskus teha koostööd. Pidevalt väheneb individuaaltöö osakaal. Kui rääkida ülikoolidest, siis õpilased saavad valitsuselt suuremat toetust ja on seetõttu iseseisvamad. Ma olen õpetanud veel Saksamaal ja Aafrika väikeriigis Malawis. Viimases oli olukord eriti hullumeelne. Kool asus maakohas, hoone oli  ilma akende ja usteta. Klassid olid hiiglaslikud - väikseimas oli 80 õpilast. Malawis on väga vanaaegne koolisüsteem. Näiteks, kui õpilane esitab õpetajale oma koolitöö, peab ta põlvitama õpetajalaua kõrval nii kaua, kuni õpetaja annab loa püsti tõusta. Mulle ei meeldinud, et nii palju on rõhku autoriteedil, kuid ma aktsepteerisin seda, sest see on nende kultuur, mitte minu.

Kuhu soovite veel õpetama minna?

Huvi pärast läheksin veel Soome, sest seal on väga kõrged õpitulemused. Eestis üleüldiselt on tase päris kõrge. Normaalne on, et inimene oskab rääkida vähemalt kahte keelt. Algul see jahmatas mind. Itaalias on võõrkeelte tase päris madal ja ma ise pidin palju juurde õppima. Kõige rohkem aitasid mind ingliskeelsed laulud. Mu ema kogus Bob Marley albumeid, mida mulle meeldis väga kuulata, ja see nakatas ka mind kogumiskirge. See meil lausa  peretraditsioon.

Mis on teie kõige halvemad mälestused oma koolipõlvest?

Oi, me tegime Itaalias tohutult palju lollusi. Näiteks kui olime lõpuklassis, oli meil päev enne eksameid väga suur pidu. Läksime kooli täiesti magamata ja hakkasime üksteist loopima veega täidetud õhupallidega . Ma mäletan, et direktor tuli meid otsima ja me hüppasime akendest välja, et tema eest põgeneda. Mina vahele ei jäänud, sest olin piisavalt kiire. Direktor suurt pahandust sellest ei teinud, sest tal oli juba kõrini meist ja ta soovis, et me juba ära lõpetaksime, et ta meid enam nägema ei peaks.

Kas te olite krutskivend või nohik?

Mu sõbrad ütleksid, et olin mässumeelne - ma kuulasin alternatiivset muusikat ja olin täis neete. Samas ma pidasin õppimist väga tähtsaks ja mul olid head tulemused, kuid ma kunagi ei pugenud õpetajatele. Ajasin lihtsalt oma asja. Kui mu vanemad oleksid kuulnud mu lollustest koolis, oleks mul sel päeval kodus väga rasked 15 minutit. Tänapäeval on vanemad leebemad oma lastega.

Mis teeb eestlastega suhtlemise raskeks?

Ma ei tea. Stereotüüpne on, et eestlased on kinnised ja ei taha väga suhelda. Aga mind see ei häiri, sest mul on endal palju eestlastest sõpru ja ma olen ise sama kinnine kui nemad, sest ma pole ise ka kõige ekstravertsem inimene maailmas. Minu jaoks oli väga kummaline, et inimesed ei vaata üksteisele silma, kui nad omavahel räägivad. Mulle on alati õpetatud, et kui sa kedagi austad, siis sa vaatad talle vestluse ajal silma. Minu arvates kuulub see Itaalia käitumistavade hulka.

Mis on eestlaste puhul kõige meeldivam?

Mulle meeldib, et eestlased on töökad. Mõnikord isegi liiga, sest nad peaksid nautima ka puhkamist. Eestlased on ka sõnapidajad.

Teie naine on eestlane, kuidas ja kus te kohtusite?

Kohtusime vabatahtlike programmis Taanis. Ta õpetab erivajadustega lapsi. Ma olen püüdnud tema käe all õppida eesti keelt, aga sellest ei tule midagi välja, sest me mõlemad läheme närvi. Samamoodi ei saa mina talle itaalia keelt õpetada. Me räägime inglise keeles. Muidugi, kui mul on abi vaja, siis ta aitab, aga sellist asja kindlasti ei juhtu, et me istuks maha ja prooviks nimetavat käänet selgeks õppida.

Te armastate väga reggae stiili, olete esinenud ka MTÜl nimega Selecta Killa Lou. Miks just selline nimi?

Selle hüüdnime panid mulle mu sõbrad Itaalias. Mul oli kolm parimat sõpra ja meil oli tava esineda nendega baarides igal nädalal. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see nimi tuli, aga mind see ei häirinud ja võtsin selle omaks. Lou pandi mulle hüüdnimeks juba kümnendas klassis. Keegi ei hüüa mind Itaalias Denissiks, ainult Louks.

Mis oli teie esimene arvamus Eestist?

Kõige esimene oli hoopiski küsimus - kus see täpsemalt on? Seda osa Euroopast ei tea lõunapoolsed elanikud üldse. Nende jaoks on see nagu täiesti teine maailm. Aga esimene arvamus oli, et pole paha - me tulime Eestisse maikuus ning ilm oli nagu paradiisis. Ma vihkan kuumust. Kuid detsembris ja novembris on päris raske, sest on nii pime ja ma tunnen end väga väsinuna. Lund aga ma jälle väga armastan ning samuti mäesuusatamist.

Mis teeb Eesti unikaalseks?

Kindlasti, et see on noor riik, mis püüab oma probleeme lahendada, näiteks eestlaste- venelaste vahelist konflikti. Palju on teha inimõiguste osas - inimesed on ikka veel väga hirmul geide ja erineva nahatooniga inimeste ees.  Me ei ela enam keskajal. Positiivsetest asjadest tuleb esimesena meelde saun, mida ma väga väga armastan. See on suurepärane viis, kuidas oma sõprade ja perega aega veeta: lõbus, tervislik ja lõõgastav samal ajal.

Kas teil on olnud hetki, kui te olete läinud nii närvi, et te pole suutnud õpetamist jätkata?

Päeva jooksul läbi elatud emotsioonid mõjutavad mu suhtlemist teiste inimestega. Oma vihastamises ei süüdista ma kunagi õpilast, vaid iseennast.  Aga no muidugi on olnud selliseid momente, kuna õpilased tahavad ära kasutada seda, et ma olen väga sõbralik. Kui ma närvi lähen, siis ma tõmban sügavalt hinge sisse ja ütlen endale, et see oli lihtsalt see üks hetk ja see ei pea kauem kestma.

Tunnis paistate alati väga energiline ja rõõmus, kas olete ka siiras?

Ma olen väga halb valetaja ning teeskleja. Kui ma õpetan enda jaoks mingit väga huvitavat ja tähtsat teemat, olen ka mina rõõmsam. Aga ma saan aru, et õpilaste motiveerimiseks, pean ka ise olema energilisem. Kool peab ka lõbus olema!