teisipäev, 26. juuni 2018

Abituuriumi lõpukõne


20. juunil lõpetas Kristiine gümnaasiumi 93. lend. Abiturientide nimel kõneles Reijo Põllu. 

Kallid õpetajad, lapsevanemad ning kõige tähtsam kallis 93. lend. See hetk on käes. Muidugi pean ma ka teile ära mainima selle, et sain alles eilne päev teada sellest, et pean teile siin täna kõnet lugema. Kõne sain ma valmis öösel seega naljaga pooleks öeldes tahaksin paluda teilt mõistvat suhtumist ja kui midagi peaks jääma kõrva häirima jääma siis andke mulle andeks. Ma nüüd alustan.

Kunagi tundus see hetk nii kaugel, aga täna oleme me siin, et lõpetada uhkelt ja väärikalt üks tähtis eluetapp. Kolm aastat on läinud väga kiirelt.

On olnud nii raskeid kui ka heldeid aegu. On ette tulnud nii igavaid päevi, nuttu näis päevi kui ka selliseid päevi kus terve klass ainult naerab. Õnneks on kombeks meenutada ikkagi rohkem positiivseid asju kui negatiivseid.

Ma ei ole küll kindel, kas see inimene istub siin saalis aga tooksin välja Geograafia õpetaja Jaana Kose öeldud tsitaadi: „Gümnaasium on vabatahtlik” Olen kindel, et seda lauset teab iga laps kes temaga koos tunnis on aega veetnud. Kui ma saaksin seadust muuta siis teeksin mina gümnaasiumis käimise kohustuslikuks. Ma ei ürita väita, et teised valikud on otseselt halvad aga kõik kes on gümnaasiumi lõpetanud, teavad kui magus siin saalis hetkel seista on. Nende kolme aasta jooksul olen ma peale tarkuseterade leidnud endale väga head sõbrad, läbinud uskumatuid mälestusi nii koolis sees kui ka väljaspool kooli ning kogu meie klass on sirgunud toredateks ja normaalseteks inimesteks. Muidugi ei tee seda gümnaasium üksi vaid selleks pead sa ka ise agar olema. 

Meie teekonda on ka mõjutanud inimesed, keda ei panda küll igapäev tähele aga samas on just nemad need, kes on meid juhatanud siia. Nendeks on meie kallis õpetajad. Ma tahaksin kõiki õpetajaid kes on meid vähekenegi õpetanud tänada kogu südamest 93da lennu poolt. Selliseid sõnu ei ole olemas, et saaksin teile südamele panna tänutunde meie klassi poolt aga uskuge mind, me oleme teile väga tänulikud. Eraldi tooksin välja meie klassijuhataja Lauri Viliberdi. Olgem ausad, me ei ole olnud just kõige lihtsam klass keda juhatada aga Lauri sa said sellega väga hästi hakkama. Jah ma just sinatasin sind kuna sa ei ole ammu meile kui õpetaja vaid sa oled kujunenud meie jaoks üheks suureks sõbraks. Aitäh sulle, et oled suutnud meiega selle tee lõpuni käia ning loodan, et kui kunagi on meil klassikokkutulek siis saad meie saavutuste üle uhke olla. 

Peale õpetajate istuvad siin saalis inimesed, kes reaalselt viisid meid kunagi käsikäes kooli. Nendeks on meie kallid vanemad. Kelle iganes lapsevanem sa oled ja kuulad mind hetkel siis loodan, et sa tunned enda lapse üle uhkust ning rõõmu. Aitäh, et olete olnud meile tungipunktid sellel raskel teel. Poleks ju teid siis poleks ka meid. 

Kõige tähtsama jätsin ma viimaseks. 93. lend. Mul on olnud au teiega sõita sellel retkel. Meid on alles 29 matkajat ning 4 lõpetavad selle matka medaliga. Nüüd tuleb see koht kus tuleb ajada selg sirgu ja enda tulevikuga silmitsi seista. Igalühel on see erinev ning karta pole siin midagi. See tee mille algusesse on jäänud veel ime vähe ei saa olema kindlasti kerge vaid ma usun, et see saab olema üsna konarlik. Ärge kunagi elage minevikus vaid nautige hetke milles elate praegu. Aitäh teile mu kaasreisijad ning naudime veel tänast päeva täiel rinnal.

12 aastat tagasi panid meie vanemad meid ühe igavesti näiva rongisõidu peale ning täna lahkume me sellelt sõidult kui elujõudu täis kuid samas veidike ärevuses olevad reisijad. Järgmine sõit viib meid kohta, mille mõiste on väga laialdane. Selleks on elu. Aitäh.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar