teisipäev, 26. juuni 2018

Abituuriumi lõpukõne


20. juunil lõpetas Kristiine gümnaasiumi 93. lend. Abiturientide nimel kõneles Reijo Põllu. 

Kallid õpetajad, lapsevanemad ning kõige tähtsam kallis 93. lend. See hetk on käes. Muidugi pean ma ka teile ära mainima selle, et sain alles eilne päev teada sellest, et pean teile siin täna kõnet lugema. Kõne sain ma valmis öösel seega naljaga pooleks öeldes tahaksin paluda teilt mõistvat suhtumist ja kui midagi peaks jääma kõrva häirima jääma siis andke mulle andeks. Ma nüüd alustan.

Kunagi tundus see hetk nii kaugel, aga täna oleme me siin, et lõpetada uhkelt ja väärikalt üks tähtis eluetapp. Kolm aastat on läinud väga kiirelt.

On olnud nii raskeid kui ka heldeid aegu. On ette tulnud nii igavaid päevi, nuttu näis päevi kui ka selliseid päevi kus terve klass ainult naerab. Õnneks on kombeks meenutada ikkagi rohkem positiivseid asju kui negatiivseid.

Ma ei ole küll kindel, kas see inimene istub siin saalis aga tooksin välja Geograafia õpetaja Jaana Kose öeldud tsitaadi: „Gümnaasium on vabatahtlik” Olen kindel, et seda lauset teab iga laps kes temaga koos tunnis on aega veetnud. Kui ma saaksin seadust muuta siis teeksin mina gümnaasiumis käimise kohustuslikuks. Ma ei ürita väita, et teised valikud on otseselt halvad aga kõik kes on gümnaasiumi lõpetanud, teavad kui magus siin saalis hetkel seista on. Nende kolme aasta jooksul olen ma peale tarkuseterade leidnud endale väga head sõbrad, läbinud uskumatuid mälestusi nii koolis sees kui ka väljaspool kooli ning kogu meie klass on sirgunud toredateks ja normaalseteks inimesteks. Muidugi ei tee seda gümnaasium üksi vaid selleks pead sa ka ise agar olema. 

Meie teekonda on ka mõjutanud inimesed, keda ei panda küll igapäev tähele aga samas on just nemad need, kes on meid juhatanud siia. Nendeks on meie kallis õpetajad. Ma tahaksin kõiki õpetajaid kes on meid vähekenegi õpetanud tänada kogu südamest 93da lennu poolt. Selliseid sõnu ei ole olemas, et saaksin teile südamele panna tänutunde meie klassi poolt aga uskuge mind, me oleme teile väga tänulikud. Eraldi tooksin välja meie klassijuhataja Lauri Viliberdi. Olgem ausad, me ei ole olnud just kõige lihtsam klass keda juhatada aga Lauri sa said sellega väga hästi hakkama. Jah ma just sinatasin sind kuna sa ei ole ammu meile kui õpetaja vaid sa oled kujunenud meie jaoks üheks suureks sõbraks. Aitäh sulle, et oled suutnud meiega selle tee lõpuni käia ning loodan, et kui kunagi on meil klassikokkutulek siis saad meie saavutuste üle uhke olla. 

Peale õpetajate istuvad siin saalis inimesed, kes reaalselt viisid meid kunagi käsikäes kooli. Nendeks on meie kallid vanemad. Kelle iganes lapsevanem sa oled ja kuulad mind hetkel siis loodan, et sa tunned enda lapse üle uhkust ning rõõmu. Aitäh, et olete olnud meile tungipunktid sellel raskel teel. Poleks ju teid siis poleks ka meid. 

Kõige tähtsama jätsin ma viimaseks. 93. lend. Mul on olnud au teiega sõita sellel retkel. Meid on alles 29 matkajat ning 4 lõpetavad selle matka medaliga. Nüüd tuleb see koht kus tuleb ajada selg sirgu ja enda tulevikuga silmitsi seista. Igalühel on see erinev ning karta pole siin midagi. See tee mille algusesse on jäänud veel ime vähe ei saa olema kindlasti kerge vaid ma usun, et see saab olema üsna konarlik. Ärge kunagi elage minevikus vaid nautige hetke milles elate praegu. Aitäh teile mu kaasreisijad ning naudime veel tänast päeva täiel rinnal.

12 aastat tagasi panid meie vanemad meid ühe igavesti näiva rongisõidu peale ning täna lahkume me sellelt sõidult kui elujõudu täis kuid samas veidike ärevuses olevad reisijad. Järgmine sõit viib meid kohta, mille mõiste on väga laialdane. Selleks on elu. Aitäh.

11. klassi kõne lõpuaktusel


20. juunil lõpetas Kristiine gümnaasiumi 93. lend. 11. klassi nimel kõneles aktusel Oskar Kask. 

Tere, kallid lõpetajad, lugupeetud siinviibijad!

12 aastat kooliteed läbitud, kuid ees ootab tundmatu uus. Kõik, mis siiamaani kaugustest terendanud, on märkamatult teie ette jõudnud. Vaid üks samm ja avanevad tundmatud vetevallad ühes tõusude ja mõõnade ning tormi ja maruga. Tuleb õppida nendes oludes õiget kurssi hoidma, et jõuda pärale kuhu meie hing ihaldab.

Igaühel on oma elule erinevad ootused ja tänapäeva tingimustes piiramatud võimalused nende teostamiseks. Kuidas aga leida just see, mida ise armastad, üksik virvatuli, jaanimardikas keset suurt ja laia piiritust ning avarust? Tee lihtsalt nagu õigeks pead, kuula oma südant, kuni eksinud kohtuvad. 

Jalāl ad-Dīn Muhammad Rūmī on öelnud: „See, mida te otsite, otsib teid samuti.“
Elage täiel rinnal, ärge andke alla, igast kaosest leidub väljapääs, mille kogemine teeb teid ainult rikkamaks. Tunnetage, nähke elu ja hetki ning võimalusi neis.

Ma soovin teile 11. klassi poolt edu oma unistuste täideviimisel ja rõõmu ning õnne otsimisel. 

Lõpetuseks kannaksin ette Manfred Kets de Vries definitsiooni õnnest: 
„Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond, maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb leida teel olles, mitte kannatamatult kilomeetreid lugedes. Toetudes oma teadmistele ja kogemustele juhtimisest ja psühholoogiast ning võttes aluseks Hiina vanasõna: „Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota.“

Kõike head teile lõpetamise puhul!

neljapäev, 21. juuni 2018

Abituurium lõpetas


Kolmapäeval, 20. juunil lõpetas Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 93. lend. Medaliga panid gümnaasiumiõpingutele punkti Mirjam Toom (kuldmedal), Kristo Toots (kuldmedal), Karl Christofer Reinhold (hõbemedal) ja Marita Mardo (hõbemedal). Lõpetajaid tervitasid abilinnapea Andrei Novikov ning Kristiine linnaosa vanem Jannus Riibe.  

Üheksandikud lõpetasid


(Fotol 9.a klass)

Teisipäeval, 19. juunil lõpetas Tallinna Kristiine Gümnaasiumi üheksanda klassi 70 õpilast. Lõpetajaid tervitasid abilinnapea Andrei Novikov ning Kristiine linnaosa vanem Jaanus Riibe. Klassijuhatajate nimel kõneles Katri Tariq ning õpilaste nimel Madli Kaljo. Aktusel esinesid lauludega kümnenda klassi õpilased. 

kolmapäev, 13. juuni 2018

Kohvikutepäev



Esmaspäeval, 11. juunil avati Kristiine gümnaasiumi hoovis mitukümmend kohvikut, kus vilgas kauplemine kestis ligikaudu kolm tundi. Kohvikutepäevale lisasid vürtsi Carolina tantsustuudio õpilaste tantsukava ning Kristiine gümnaasiumi õpilaste muusikalised etteasted. Teatrihuvilised said nautida 4.b klassi lavastust „Nukitsamees“ (juhendaja Mare Pukk).  




Meeleoluka jalgpallilahingu õpilaste ja õpetajate vahel võitsid õpilased 2:0. Mängu kohtunikuks oli endine Eesti koondislane Teet Allas. Margus Luige ja Lauri Viliberti juhtimisel kulgenud heategevuslikul oksjonil koguti tõukerataste parkla ehitamiseks 350 eurot. 

Täname kõiki osalejaid. 

neljapäev, 7. juuni 2018

Abituuriumi lõpuaktus

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 93. lennu lõpuaktus on kolmapäeval, 20. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse viiele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.

Põhikooli lõpuaktus


Tallinna Kristiine Gümnaasiumi põhikooli lõpuaktus on teisipäeval, 19. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse kahele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.



reede, 1. juuni 2018

Abiturientidele helises viimane koolikell



Neljapäeval, 31. mail helises viimane koolikell Kristiine gümnaasiumi abiturientidele. Lõpetajate nimel kõneles Reijo Põllu. 

Kallid õpetajad, koolikaaslased ja klassikaaslased. Täna on väga tähtis päev meie noores elus ning teie olete selle suurepärase päeva tunnistajad. Teie kõik siin saalis saate olla kindlasti ühe kõige lahedama klassi lõpukella tunnistajateks. Siin kohal ütlen ausalt ära, et see ei ole selline kõne nagu te kõik ootasite vaid meie vaatame lõpukella veidike ümber nurga. Pole aega maseda.

Gümnaasium hõlmab endas kolme väga pikka ja rasket aastat. Nii vähemalt ütlevad seda kõik õpetajad ja kooli inimesed aga kui nüüd aus olla siis jah, need kolm aastat on ka olnud rasked aga see aeg on läinud nii kiiresti. Kolm aastat on ainult 3 Years – 36 Months – 1,095 Days, 26,280 Hours – 1,576,800 Minutes – 94,608,000 Seconds…

See oli hetkel mõeldud nendele õpilastele, kes õpivad endiselt veel gümnaasiumis. Kui suudate selle aja teha endale piisavalt rõõmsaks ja nauditavaks, läheb see kolm aastat linnulennult.

Meie suutsime päris palju asju selle ajaga ära teha ja korda saata. Tulles siia kooli, algas meie kooliaasta koheselt rebasteretsiga. Oeh, millised mälestused. Oleme kindlasti kõik tänulikud enda kallitele jumalatele, kes suutsid selle raske nädala jooksul meile nii rõõmu kui ka rõvedust tekitada. Ausalt öeldes, ma ei oskaks ette kujutada isegi meie klassi kui seda rasket nädalat ei oleks olnud. Meil pani kaks erinevat klassi kokku ning alguses meie suhtlus omavahel ei olnud just kiita. Mulle näiteks ei meeldinud üldse Mihkel kuna ta seletas tol ajal väga palju aga nüüdseks on temast kujunenud meie klassi üks värvikamaid kujusid :D

Meie klass ei ole kunagi õpetajate silmis olnud just kari priimuseid, aga vajadusel oleme me saanud päris edukalt hakkama. Oleme esinenud lugematuid kordi lavadel, luuletusi lugenud, tantsinud, sporti teinud, vajadusel isegi tunnis õppinud jne. Samas kui me enda tarkuseteradega just kõige säravamalt pole hiilganud siis siiski istub meie seas neli medalisti. Need võite te ise ära arvata.
Väljaspool kooli oleme me samuti päris aktiivsed olnud. Pikka juttu siin ei ole aga vihjeteks võime öelda Von Glehn ja Jõulumöll. Kes teab see teab.

Kui tavaliselt tehakse lõpukella kõne natukene tõsisem ja nutusem, siis meie seda ei tahtnud. Me ei võta seda kui ühte kurba sündmust vaid lihtsalt ühte elu etappi mille koheselt oleme läbinud. Isegi kui teile otseselt selline kõne ei meeldi siis nagu on öelnud meie kooli reliikvia ning kallis emakeele õpetaja Helmi Kelle „minu kaotus on minu võit” siis saame tulevikus ennast parandada.

Kolm viimast aastat siin koolis on olnud väga lahedad ja vahvad. On saadud nii nutta kui ka naerda. Meid oli gümnaasiumit alustades klassis 40 , kuid kahjuks on meid alles ainult 29. Nendest 29 inimest oleme me leidnud endale väga head sõbrad ja kaaslased, kellega selline retk oli lahe maha pidada. Ka meil õnnestus see aasta retsida väga lahedat klassi ning kui siis mitte kooli ja hinnete mõttes soovime, et ka neist sirguksid toredad ja lustakad inimesed. Sama jutt käib ka 11 klassi kohta.
Gümnaasiumis õppivatele noortele sooviksime omaltpoolt sirget selga ning lustakaid mälestusi. Gümnaasium on tore aeg. Nüüd aga näitame teile videot, kus näete millised on olnud meie kolm aastat siin koolis. Aitäh