kolmapäev, 30. mai 2018

Üheksandikele helises viimane koolikell



Teisipäeval, 29. mail oli Kristiine gümnaasiumis üheksandate klasside viimase koolikella aktus.

9.b klassi nimel kõneles Iiris Rodin 

Sa olid vastu maad nii kaua, läbi kasvasid sust puud. Ei ühtki lendu lubanud, vaid paigalseis ei muud. Nüüd kevadised liblikad on leidnud sinus kodu. Kuid homme juba lahkuvad, ei tea sa nende radu.
Kadri Voorand “Paigalseis ja liblikad”

Aasta siis oli 2009, kui 21 väikest liblikaröövikut kooli poole asusid. Ootusärevust täis, oma vanemate käekõrval. Meid võttis vastu naerusuine õpetaja, kes õpetas meile, kuidas enda enda eet seista ning mida elus väärtustada.
Edasine areng jätkus armsa särasilmse õpetaja käe all, kes oli meiega meie murdeeas ja ei lasknud meil sellel raskel etapil päriselt murduda.

Viimased õpetused tulid hoolsalt õpetajalt, kes astus meie eest välja, kui seda vajasime, ning süstis meisse spordivaimu.

Tegelikult tahaksime tänada kõiki õpetajaid, kes meile sellel teekonnal on abiks olnud, sest igaüksneist on andnud oma panuse meie väljakujunemisel.

Omalt poolt sooviksin veel tänada oma klassikaaslaseid. Mul on olnud au tega koos need üheksa, kindlasti väga rasket, kuid ka rõõmu täis aastat koos käia. 

Selle teekonna jooksul on mõni meist ära, mõni juurde lennanud ning praegusel hetkel on 23 röövikust arenenud imeilusat liblikat, kes on nüüd valmis igaüks oma teed lendama.

Lõpetuseks tsiteeriksin ühte tarka meest meie koolist: ”Kui päike paistab silma, siis me liigutame ennast, mitte päikest!”

Aitäh teile!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar