kolmapäev, 7. märts 2018

Kõne Eestimaale



Kõne Eestimaale

Autor: Jane-Ly Buhvestova


Austatud president, kohalviibijad, televaatajad, Eesti rahvas, Eesti riik,

Kätte on jõudnud Eesti Vabariigi 100. sünnipäev. See on sündmus, mis väärib esiletõstmist. Meie oma riik. Väike aga tubli. Oleme infotehnoloogias üks oskuslikemate seast. Me oleme justkui eestvedajad ja selle üle tasub uhke olla. Aga ennekõike peaksime tänulikud olema esivanemate kättevõideldud vabaduse eest. Nagu Kristjan Jaak Peterson omal ajal püstitas küsimuse: „Kas siis selle maa keel laulu tuultes ei või taevani tõustes üles igavikku otsida?” Mis toona oli vaid pelgalt kättesaamatu unistus, on tänaseks päevaks täitunud. Meie keel võib vabana kõlada ja on kõlanud lausa nii, et olema laulurahva tiitli pälvinud.

Lennart Meri on öelnud: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine”. Vaadates hetkepilti kodumaal toimuvast, on aina enam märgata noorte riigist lahkumist. Kui meie, noored eestlased, jätame oma isamaa üksi, siis on vaid aja küsimus, mil Eesti riiki, kui sellist enam ei ole. Meie olemegi võtmed tulevikku. Reisimine tuleb kasuks, avastame maailma, ent tuleme tagasi koju – Eestisse.

Gustav Suits illustreeris noorte tähtsust järgnevalt: „Me noored, ootame pilgul säraval: nüüd see ligineb: lõpp ja algus”. Esimesed 100 aastat on Eesti riigil täitunud, uus on algamas. Meie vaarvanemad  andsid Eestile võimaluse, nüüd peame meie seda hoidma. Me ei ole näinud olukorda enne  iseseisvunud riiki, küll aga ajalooõpikud annavad teadmised. Lennart Meri ütles, et kogemustega on juba nii, et neid leiab ainult minevikust. Seega on meil suurepärane võimalus siduda kahte liiki kogemusi – enda poolt avastatud ja minevikust talletatud.

Oleme väike rahvas, pisikesel maal, aga just see annab ühtsustunde. Kui hea on kuulda välismaal või sealt naastes eestlasi omavahel vestlemas! Olen vendunud, et ma pole ainus, kel sellistes olukordades soe tunne südamesse poeb. See on iseenda juurte äratundmisrõõm. Argipäeval me kirume siinset olustikku, kuid järele mõeldes valdab südames armastus selle maa vastu. „ Ilus...ilus on maa, mida armastan” nagu on Hando Runnel öelnud. Meil ei ole tsunaamisid, vulkaane, suuri maavärinaid. Meil on põlislaaned ja rabad, loodusrohelus, 4 aastaaega. Piirid on avatud, meil on sõnavabadus. Nähkem häid asju, mis meil on nüüd, mida aastaid tagasi ei olnud.

Juhan Liiv ütles: „ Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Muidugi ei tohi lahti lasta ajaloost – ei tohi unustada, mille on eestlased läbi elanud. See on koht, kust õppida, järeldusi teha ja edasi liikuda.  

Pöördun teie poole, austatud eakaaslased, ja palun teil hetkeks pilk telefoniekraanilt tõsta. Märgakem ilu enda ümber, inimesi enda kõrval. Märgake võimalusi enese arendamiseks ja Eesti tulevikku panustamiseks. Eesti vajab meid! Meie vajame Eestit, sest see on meie kodu. Sinimustvalge kaunistatud kodu, suitsupääsuke taevalaotuses tiirlemas ja rukkilill põldudel õitsemas.
Lõpetuseks kallis Eesti Vabariik, tänane sünnipäevalaps– oled vapralt ületanud 100 aasta jooksul tekkinud raskused. Raskused teevad tugevaks: jätkusuutlikkust ja jõudu soovingi  järgnevaks aastasajaks. Et meie järeltulevad põlvkonnad saaksid vabana püstipäi uhkust tunda Sinu üle!

Palju õnne armas Eesti Vabariik! Riik-see on rahvas. Rahvas- see oleme Sina ja mina. Palju õnne meile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar