reede, 30. märts 2018

Tene Järvsoo- lugu Järvamaa meistrist


(Palusin õpetajal pildil poseerimiseks sporditarvete ruumist valida kõige sümpaatsema eseme. Ta otsustas hokikepi kasuks, sest  nad mängivad esmaspäeviti teiste õpetajatega saalihokit. Foto: Eliise Penu)




Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Tene Järvsooga vestles kümnendik Eliise Penu 



Kui vana te olete ja millal te sündisite?

Ma olen 30-  aastane. Minu sünnipäev on viiendal veebruaril 1988.

Kust te pärit olete?
Ma olen pärit väikesest Kesk-Eestis linnast nagu Türi.

Ja olete eluaeg seal elanud?
Jaa, ma elasin seal kuni keskkooli lõpuni ja siis kolisin Tallinnasse.

Milline on teie haridus?
Türil ma lõpetasin Türi Majandusgümnaasiumi. Siis tulin Tallinnase. Tallinna Ülikoolis olen lõpetanud kehakultuuri bakalaureuse ja kehakultuuri õpetaja magistrantuuri.

Kas see oli kohe peale lõpetamist?
Jaa, pärast keskkooli tulin, tegin kohe ära bakalaureuse. Ja siis puhkasin natukene aega, käisin reisimas, elasin mõnda aega Austraalias. Kui ma sealt tagasi tulin, siis tegelesin magristantuuriga. 

Kui kaua see puhkus kestis?
Kõigepealt pärast bakalaureust olin ma 10-kuud Austraalias, siis tulin Eestisse tagasi, õppisin  magistrantuuris. Hiljem läksin Austraaliasse tagasi 1,5 aastaks. 

Mis teemal tegite oma magistritöö?
Järvamaa koolide psühhosotsiaalne ja emotsionaalne keskkond.

Mis see kehakultuur kujutab endast üldse?
Kui sa lõpetad selle eriala, siis sinust võib saada näiteks treener või siis õpetaja.

Kus olete varem töötanud?
Ma olen töötanud Audentese Spordiklubis ujumistreenerina ning ka ühes kohvikus juhataja-vanemteenindajana.  Austraalias töötasin ühes hästi suures puuviljadega tegelevas ettevõttes, kus ma olin tiimijuht ja masinaoperaator.

Aga lapsepõves?
Väiksemana  oli mu perel maakoht, kus  kasvatasime kartuleid. Me käisime seal kõplamas, rohimas, marju korjamas, nii et sellised maatööd ei ole minust mööda läinud. Aga muidu täistöökohti vist nooremana ei olnud.

Kas olete õppinud ka erialaliselt ujumistreeneriks?
Sellel ajal, kui ma Audenteses ujumistreener olin, siis jaa, mul oli ujumistreeneri litsents. Praeguseks on see juba kehtivuse kaotanud, ma ei ole rohkem sellega enam tegelenud. Ma õppisin kehakultuuri ja sain sealt baasteadmised, mida arvestati, aga mingil eksamil ma käisin ikka, et saada treeneriks.

Millised on teie hobid?
Kunagi kooliajal ma tegelesin ujumisega, aga praegu olen avastanud hästi palju uusi asju enda jaoks. Näiteks, praegu talvel sõidan lumelauda, suvel lohesurfi ja nüüd viimased paar kuud oled tegelenud discgolfiga. Mulle meeldib igal pool rabades ja matkaradadel ka käia. 

Spordiga seotud ikka jah?
Jah, üldiselt küll. Mulle meeldib veel raamatuid lugeda, teatris ja kinos käia.

Miks tulite just Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse õpetama?
Kuna mul oli suur soov erialasele tööle tulla ja kuna Tallinna Kristiine Gümnaasium otsis kehalise kasvatuse õpetajat, siis otsustasin kandideerida.  Kui ma siia vestlusele tulin, siis see kool jättis niivõrd sümpaatse ja sooja mulje, et mul oli väga hea meel, kui mind välja valiti.

Kas te elate siis lähedal?
Ma elan kesklinnas tegelikult, nii et ei ole väga kaugelt tulla.

Kas te kandideerisite ka mujale?
Ei kandideerinud mitte ühessegi kooli rohkem.

Kui vanalt alustasite sportimisega?
Algklassides ma käisin lühikest aega kergejõustikus ja tantsutrennis. Umbes kolmandas klassis läksin ujumistrenni, kuhu ma jäin  kuni 12. klassi lõpuni. 

Milline laps olite lapsepõlves?
Ma olin selline tagasihoidlik laps, kes vanematele peavalu ei valmistanud, koolis tubli. 

Kas oskate rääkida mõnda vahvat lugu lapsepõlvest?
Mul oli hästi tore lapsepõlv. Kohe ei meenu  mingit konkreetset seika, aga meeldejäävad oli jaanipäevad, kus me läksime maale, kuhu olid tulnud sugulased ja hästi palju minuealisi lapsi. Vanemad korraldasid meile hästi toredaid võistlusi ja mänge: kotijooksud ja teatevõistlused. Öösiti me magasime lakas heinte sees, kuhu olime  endale pesad teinud.

Milline oli teie esimene töökoht?
Ma arvan, et selline esimene tõsisem töökoht oli Audenteses. See oli 19 aastaselt.

Kelleks väiksemana saada tahtsite?
Ma arvan nagu ikka, õpetajaks ja juuksuriks, jah, et vastavalt tujudele. 

Kas te hiljem ka mõtlesite, et õpetajaks?
Ma arvan, et asjad on läinud niimoodi. Kui ma läksin alguses kehakultuuri õppima, siis unistasin treeneri ametist. Kui ma olin seda treeneritööd proovinud, siis olin kindel, et ma tahan ka õpetajatööd proovida. Ja praegu olen ma küll väga rahul. 

Mida peate enda juures kõige paremateks ja kõige halvemateks omadusteks?
Kõige paremaks võib-olla seda, et ma olen hästi tolerantne ja mul on hästi kerge leida ühist keelt teiste inimestega. Võib-olla kõige halvemaks... mingisuguseid asju võiks natukene kergemini võtta, mitte niivõrd raskelt ja tõsiselt. Ma just mõtlen selle juures seda, kui ma kunagi ujumisvõistlustel käisin. Järvamaal olin ma selline väike tegija, kes oli harjunud võitma, kui tuli natukene kehvem koht, siis kaotada ma ei osanud. 

Neid omadusi arvestades, mis on teile spordis kasuks tulnud  ja mis mitte?
Väiksena ma ei osanud kaotada. Tolerantus võib-olla, ma olen lihtsalt saanud väga palju häid tuttavaid treeningutelt ja võitlustelt.

Miks valisite õpetaja ameti?
Sellepärast, et mulle meeldib lastega tegeleda. See on niivõrd tänuväärne töö, et see laste vahetu ausus ja siirus, see on väga lahe tagasiside.

Kas te töötate praegu täiskohaga õpetajana?
Jaa. Praegusel momendil ma tunnen, et mina ei jaksaks veel endale mingit lisakohustust võtta. Võib-olla kuna ma olen esimest aastat koolis ka, tahab natukene harjumist. 

Palju tunde te annate nädalas?
23 tundi. Keskmiselt päevas 4-5 tundi. Aga mõnel päeval vähem, mõnel rohkem. Eelnevalt tuleb tunnid ette valmistada ka. Ma annan inimeseõpetuse tunde ka, 4 tundi nädalas, kuuendatele ja seitsmendatele klassidele. 

Kas teil on vastav haridus selleks?
Jaa, ma õppisin kehalise kasvatuse õpetajaks ning minu kõrvalala on terviseõpetus.

Kas teil on õdesid-vendasid?
Jaa, mul on kaks aastat vanem vend.

Kas ka tema on tegelnud spordiga?
Jaa, tema on tegelnud maadlusega. 

Kas ka vanemad on tegelenud spordiga?
Mu ema on tegelenud suusatamisega, aga praegu mängib tennist. Isa on ka selline multifunktsionaalne, kes on erinevaid spordialasid harrastanud. Meil on peres tegelikult kogu aeg olnud sport südamelähedane.

Kas jälgite ka sporti kommunikatsioonivahendite kaudu?
Jaa ikka, et kui eestlased kuskil on võistlemas. Praegu näiteks on see Australian Open, kus on Kontaveidile ja Kanepile kaasa elatud, need olid väga-väga pingelised ja põnevad mängud. 

Millised on teie füüsilised eelised sporti tehes?
Ujumisega olen treeninud endale hästi hea vastupidavuse ja ma tunnengi, et mulle sobivad sellised pikamaa jooksud, kopsumaht on korralik. 

Aga enne ujumisega tegelemist, mis tuli hästi välja?
Ma arvan, et mul tulid tegelikult kõik spordialad väga hästi välja.

Millistel spordivõistlustel olete käinud?
Viimastel aastatel olen pigem võtnud osa sellistest rahvajooksu üritustest. Aga muidu noorena põhiliselt olid Järvamaa erinevad ujumisvõistlused ja kindlasti sai kooli esindamas käidud erinevatel aladel.

Mis meister te Järvamaal olite?
Jaa, Järvamaal olin ujumises omal ajal päris kõva tegija, nüüd on minu tulemused kõik üle ujutud, noorem generatsioon on peale tulnud.

Kes nägi teis potensiaali?
Kindlasti minu vanemad ja minu treener. Minu treener on selline, kes siiamaani, kui tänaval vastu tuleb, astub ligi ja uurib, kuidas läheb.

Miks te pole tippsportlane?
Ma arvan, et minu eesmärk treeningutel ei olnudki saada tippsportlaseks, mul ei ole kunagi sellist sihti olnud.

Mida peate plussideks ja miinusteks õpetajaks olemise juures?
Plussiks ongi see, et lastega töötamine on niivõrd tänuväärne töö ja tegelikult nii palju positiivsust andev töö. Ja miinusteks... üldiselt on ikka niimoodi, et väga ei saa enda isiklikke tujusid välja näidata, tuleb kogu aeg heas tujus olla.

Kas kergem on töötada nooremate või vanemate lastega?
See on nii ja naa. Väiksematel on väga suur motivatsioon ja tahe teha igasuguseid mänge ja asju kaasa. Võib-olla suurematel on see, et tulebki natukene rohkem sundida ja „meelitada“ neid asju tegema. Aga teisest küljest on väiksematega korra ja distsipliini tagamine raskem. Suuremad saavad kohe aru, kui ühe korra ütled, aga väiksematele sa pead seda võib-olla kolm korda korrutama.

Kuidas hindate mõndades koolides kasutatavat hindamissüsteemi, mille puhul hinnatakse lapsi tulemuste järgi, arvestamata lapse isiklikke füüsilisi võimeid?
Ma arvan, et sa oled mõelnud siin neid normatiive. Mina selle põhjal kedagi ei hinda. Kui me mingit testi teeme, siis ma kirjutan endale need tulemused üles. Ja  kui me peaksime nende samade õpilastega siis tegema järgmine kord uuesti, siis kirjutan ka need tulemused üles ja võrdlen selle lapse enda tulemusi, kuidas tema areng on olnud. 

Mis te arvate sellest, kui neid normatiive kasutatakse?
Ei pea seda päris õigeks, sest kõik lapsed on erinevad, mõnel tuleb loomulikult kõik väga kergesti ja lihtsalt. Mõni peab palju rohkem pingutama.

Kas kuskil on ette nähtud hinnata nende järgi?
Tegelikult ei ole.

Kas olete planeerinud spordiüritusi seoses kooli järgmise aasta 100-nda juubeliga?
Jaa, ikka oleme mõelnud selle peale, kindlasti on  midagi tulemas.



neljapäev, 29. märts 2018

3.-4. klassi mälumängu tulemused

3.-4. klassi mälumängu viienda vooru tulemused (29.03.2018)

1. Ruubikukuubik- 20
2. Gepradid- 18
3. Music Girls- 16
3. Gümnaasiumi öökullid- 16
5. Jokerid- 14
6. Nimi- 12
7. Linnud- 8
7. Naksitrallid- 8

Üldseis pärast viiendat vooru

1. Ruubikukuubik- 71 (4.a)
2. Jokers- 64 (4.d)
3. Music Girls- 62 (4.a)
4. Gepardid- 53
5. Hiired on vihased- 48 (3.d)
6. Naksitrallid- 42 (3.a)
7. Gümnaasiumi öökullid-39
8. Linnud- 35
9. Girls-20 (3.d)
10.Lumehelbed- 13
11.Nimi (4.a) - 12
12.Sussid- 6 (3.d)
13.Urumari- 5

Loovtööde näitus


kolmapäev, 28. märts 2018

Mälumängu tulemused

Mälumängu kuuenda vooru tulemused (28.03.2018)

5.-7. klass

1. Mr Xid- 10
2. Mälugang- 8
2. 7.a-8
4. 6.a- 6
4. Kartulid-6

8.-12. klass

1. Antihype- 14
2. Company- 12
3. ABCP- 10
4. Paide maadlusklubi- 8


Üldseis pärast kuunedat vooru

5.-7. klass

1. 7.a- 31
2. Mr Xid- 21
3. Mälugang 6.b-15
4. 6.a- 6
4. Kartulid- 6
6. 5.c- 5

8.-12. klass

1. Company (10.ab)- 41
2. Antihype (11.ab)-35
3. Paide maadlusklubi (10.ab)-18
3. ABCP (10.ab)-18
5. 11 Girls (11.ab)-4
6. FC Higi (12.ab)-3

Korvpallipoiste suur võit


Meie gümnaasiumi noormehed saavutasid Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel korvpallis kolmanda koha, mis on viimase 25 aasta parim saavutus! Seni oli TKG parimaks tulemuseks koht kuue hulgas.

Koosseisu kuulusid:

Ken Erik Kalme
Ragnar Kramm
Aron Liiva
Kristjan Paloots
Reijo Põllu
Ragnar Pruuns
Stiven Vatin
Daniel Krevald
Aleksander Jänes
Creiton Kojalo
Mihkel Nõel
Markus Veerme


Palju õnne!

neljapäev, 22. märts 2018

Denis Bozzi: Mulle meeldib selle kooli stiil- nooruslik ja värske

(Foto: Helina- Karoliina Tamm)

Kui vaadata Tallinna Kristiine Gümnaasiumi akendest sisse, torkab kohe silma naljatav pikk sportlik  itaallane. See on meie itaalia ja inglise keele õpetaja - positiivne, jalgadega maa peal ja usaldusväärne. Denis Bozziga vestles kümnendik Helina- Karoliina Tamm. 

Olete itaallane, DJ, maailmarändur ning samas Eesti kooli õpetaja. Kas teie elus on veel huvitavaid tahke?

Need on mu põhilised huvid. Kui ma peaksin midagi veel lisama, siis ma ütleksin, et lugemine või kirjandusega seonduva õppimine.

Palun rääkige oma DJ-karjäärist?

Oh, see ei ole karjäär. Mulle meeldib lihtsalt koguda vanakooli vinüüle ning neid sõpradele mängida, kui nad külla tulevad. Vahel olen küll esinenud ka suuremale publikule, eriti Itaalias, aga ka suviti Viimsis. Tallinnas olen mänginud Batcave´is ja Nooruses paar nädalat tagasi, ka Telliskivis Renardis. See on lihtsalt hobi. Ainult sellega elatist teenida oleks liiga kurnav elustiil, kuna siis magaks päeval ja töötaks öösel. Olen selle jaoks juba liiga vana.

Kas teil oli kohe varakult kindel soov õpetajaks hakata?

Õpetamine ei olnud mu esimene eesmärk, kui hakkasin ülikoolis võõraid keeli ja kirjandust õppima. Need olid põhiliselt inglise ja hispaania keeled ja natuke vene keelt ka. Tollal ma ei teadnud veel, mida oma eluga peale hakata. Mul oli ainult soov reisida ja siis otsustada, mida edasi teha. Algul tegin ka palju lihttöid. Esimest korda õpetama hakkasin ma Taanis, seoses ühe vabatahtlike programmiga. Taanlastel on teistsugune koolisüsteem: mitte nii range ja seal pole nii suur rõhk autoriteedil, õhkkond on vabam ja sõbralikum.

Kellena veel töötanud olete?

Näiteks olin sekretär kontoris, siis ehitusel. Esimene töö oli mul neljateistaastasena, kui valmistasin tehades toole. Olen teinud ka enda arvates lausa hullumeelseid asju, nagu näiteks oli Itaaluias mu tööks  panna kanu puuri. See oli mu esimesel või teisel ülikooli-aastal, kui mul oli hädasti taskuraha vaja.

Kas teil on oma moto?

Sa lõikad seda, mida külvad. See on üks mu lemmikmõtteid, sest aitab rasketel hetkedel panna asju tähtsuse järjekorda. Olen seda kohanud paljudes lauludes, aga algselt on see Piiblist pärit.

Kes te oleksite praegu, kui te poleks õpetaja?

Tead, mul polegi vastust. Võib-olla olen ma kitsarinnaline, aga hetkel ma ei näe ennast midagi muud tegemas. Ka tulevikus tahaksin ma õpetada, kuigi siis juba ülikoolis ja mingit õppeainet, mis on seotud kirjandusega.

Kui kaua te olete õpetanud?

Aastast 2012,  nii et juba kuus aastat. Mulle meeldib õpetada sellepärast, et kõik allub minu kontrollile. Muidugi on mul ülemused, aga nad annavad mulle vabadust kujundada oma tunde nii, nagu ma tahan, kuni tulemused on head. Teine põhjus on see, et ma saan olla noorte inimeste keskel. See paneb mind tundma, et ma ei vanane. Väga huvitav on kuulata erinevaid arvamusi ja suunata mõtlemist.  Ma ei taha öelda, et ütlen inimestele, mida mõelda, vaid kuidas mõelda ja need on kaks erinevat asja.

Mis klassi meeldib teile kõige rohkem õpetada?

Kolmanda-neljanda klassi õpilased on väga lapselikud ja armsad ning  nendega on siis emme-issi suhe. Mida vanem on õpilane, seda konstruktiivsem saab olla vestlus. Noorema klassi õpilasele oled sa kohustatud ütlema ette, et hei! ta peab tegema seda ja toda. Vanema  klassiga aga saad arutleda teatud teemadel ning jagada arvamusi. Üldiselt mulle meeldibki õpilastega arutleda, nii et mida vanemad mu õpilased on, seda huvitavam minu jaoks.

Kas mõni õpilane on teile ka sõbraks saanud?

Ei, ma ei tahaks seda, sest see oleks nagu tunnete segamine tööga ja võib viia selleni, et ma pole temaga enam objektiivne ega piisavalt karm. Kuid pärast koolitee lõppu võib ju juhtuda, et jään mõnega sõbraks. Aga kuni ma nendega töötan, siis seda ei juhtu. Mitte sel põhjusel, et nad mulle ei meeldi, vaid minu arvates on see austuse küsimus.

Millistes Eesti koolides olete veel õpetanud?

Olin veel Pärnus ühes erakoolis, mida nimetati vabakooliks. See on väga väike ning mu esimene kool, kus Eestis õpetasin. Pidin aga siiski Tallinnasse tulema, sest kui tahad õpetajana saada pikaajalist lepingut, pead omama magistrikraadi. Kaugõppest ei oleks asja saanud. Mu ajakavas ei olnud seda hetke, et Tallinnasse sõita, sest mul olid Pärnus iga päev tunnid. Siis otsustasingi tagasi Tallinna kolida.

Mis teile meie kooli puhul meeldib, miks te siia pidama jäite?

Meeldib selle kooli stiil - nooruslik ja värske. Mulle ei istu, kui koolisuhted on sellised, kus üks kamandab teisi. Pluss ma saan ikka veel palju abi juhatuselt ning mu töögraafik sobitub ideaalselt õppegraafikuga. Mul pole tõesti mingeid etteheiteid, nii et milleks siis vahetada kooli!

Kas paneksite ka oma lapse meie kooli?

Jah, ma arvan küll. Kuid kuna ma ei ela Tallinnas, siis on küsimus logistikas. Elan Keilas, kuna mulle meeldib oma koeraga looduses jalutamas käia. Muidugi teisest küljest, kui ma elaks Tallinnas, siis ma säästaks aega transpordi pealt. Seal on ka rohkem meelelahutust - mulle näiteks meeldib väga kino, aga viimasel ajal pole ma häid filme näinud. Kasvav huvi on mul stand-up komöödia vastu, minu arvates on see väga äge. Käin veel ka kontsertidel, aga  muud väga mitte, sest mul jääb õpingute kõrvalt väga vähe vaba aega.

Mis on olnud kõige toredamad hetked meie koolis?

Palju head on olnud, kuid enim on meeles see, kui mulle anti õpetajate päeval tänukiri. Õpilased valisid mind parimate õpetajate hulka - sel hetkel ma tundsin end eriti rahulolevana  ja sain kinnitust, et mul läheb hästi. See oli väga tähtis. Naljakas moment oli siis, kui olin korrapidaja ning kõndisin koridoris ja kui ma jõudsin treppideni, tundsin, et midagi on valesti. Avasin ukse ja nägin ühte seitsmenda või kaheksanda klassi poissi akna peal ronimas ning laes olevat kaamerat lakkumas. Muidugi ma ei saanud sel hetkel kõva häälega naerma hakata, aga ma ütlesin endale, et vau, mul on täna huvitav päev. Võib-olla mitte naljakam, kuid kõige hullumeelsem kogemus.

Millised on olnud negatiivsed momendid?

Ma ei saaks öelda, et mul oleks neid siin olnud. See on üks põhjustest, miks mulle see kool meeldib. Loomulikult on mingid mured ja probleemid, aga need saavad tavaliselt väga kiiresti ja positiivselt lahendatud, nii et keegi ei jää vimma pidama. Kuid piinlikke hetki oli siis, kui alles alustasin siin töötamist ning mul olid klassijuhataja tunnid.  Mu eesti keel oli päris kohutav, pluss mu klassis oli 24 väikest paharetti ja nad hakkasid kohe esimesest päevast minuga jamama. Nad ajasid oma nimed segamini ja ma ei suutnud uskuda, et ühes klassis on kolm samanimelist õpilast ja see oli mulle natuke piinlik.

Mida kahetsete oma õpetajateel?

Vahest seda, et ma oleks võinud rohkem tehnoloogiat kasutada. Paljud mu kolleegid on väga head IT-vallas, kuid kahjuks ei saa ma enda kohta sama öelda. Kuid ma tahaksin kasutada rohkem huvitavaid õppemeetodeid, et oma tunde lõbusamaks ja lihtsamalt arusaadavaks teha.

Kui tasemel on Eesti koolid võrreldes teiste riikide koolidega?

Ma ei oska öelda, sest Itaalia koolisüsteem Eesti omast on väga erinev. Meenutades oma kooliaega Itaalias, tulevad silme ette pildid lastest, kes käitusid nagu loomad. Ma ei saa aru, kuidas õpetajad nendega hakkama said. Siin, Eestis, on õpilased muidugi energilised, aga rohkem kontrollitavad. Kuna õpilasel on rohkem austust oma õpetaja vastu, on Eesti koolisüsteem parem. Taanis olid erinevad koolid. Mina töötasin alternatiivses koolis, kus oli selliseid programme, mis nägid ette koolitööd õues ükskõik, mis ilmaga. See oli väga huvitav. Õpetaja-õpilase suhe ei olnud seal rajatud hierarhiale, vaid austusele. Õpilane kuulab oma õpetajat sellepärast, et ta tahab seda teha, mitte et teda kästakse. Peetakse tähtsaks tiimi ülesehitavaid grupitöid. Tulevases tööelus on väga oluline oskus teha koostööd. Pidevalt väheneb individuaaltöö osakaal. Kui rääkida ülikoolidest, siis õpilased saavad valitsuselt suuremat toetust ja on seetõttu iseseisvamad. Ma olen õpetanud veel Saksamaal ja Aafrika väikeriigis Malawis. Viimases oli olukord eriti hullumeelne. Kool asus maakohas, hoone oli  ilma akende ja usteta. Klassid olid hiiglaslikud - väikseimas oli 80 õpilast. Malawis on väga vanaaegne koolisüsteem. Näiteks, kui õpilane esitab õpetajale oma koolitöö, peab ta põlvitama õpetajalaua kõrval nii kaua, kuni õpetaja annab loa püsti tõusta. Mulle ei meeldinud, et nii palju on rõhku autoriteedil, kuid ma aktsepteerisin seda, sest see on nende kultuur, mitte minu.

Kuhu soovite veel õpetama minna?

Huvi pärast läheksin veel Soome, sest seal on väga kõrged õpitulemused. Eestis üleüldiselt on tase päris kõrge. Normaalne on, et inimene oskab rääkida vähemalt kahte keelt. Algul see jahmatas mind. Itaalias on võõrkeelte tase päris madal ja ma ise pidin palju juurde õppima. Kõige rohkem aitasid mind ingliskeelsed laulud. Mu ema kogus Bob Marley albumeid, mida mulle meeldis väga kuulata, ja see nakatas ka mind kogumiskirge. See meil lausa  peretraditsioon.

Mis on teie kõige halvemad mälestused oma koolipõlvest?

Oi, me tegime Itaalias tohutult palju lollusi. Näiteks kui olime lõpuklassis, oli meil päev enne eksameid väga suur pidu. Läksime kooli täiesti magamata ja hakkasime üksteist loopima veega täidetud õhupallidega . Ma mäletan, et direktor tuli meid otsima ja me hüppasime akendest välja, et tema eest põgeneda. Mina vahele ei jäänud, sest olin piisavalt kiire. Direktor suurt pahandust sellest ei teinud, sest tal oli juba kõrini meist ja ta soovis, et me juba ära lõpetaksime, et ta meid enam nägema ei peaks.

Kas te olite krutskivend või nohik?

Mu sõbrad ütleksid, et olin mässumeelne - ma kuulasin alternatiivset muusikat ja olin täis neete. Samas ma pidasin õppimist väga tähtsaks ja mul olid head tulemused, kuid ma kunagi ei pugenud õpetajatele. Ajasin lihtsalt oma asja. Kui mu vanemad oleksid kuulnud mu lollustest koolis, oleks mul sel päeval kodus väga rasked 15 minutit. Tänapäeval on vanemad leebemad oma lastega.

Mis teeb eestlastega suhtlemise raskeks?

Ma ei tea. Stereotüüpne on, et eestlased on kinnised ja ei taha väga suhelda. Aga mind see ei häiri, sest mul on endal palju eestlastest sõpru ja ma olen ise sama kinnine kui nemad, sest ma pole ise ka kõige ekstravertsem inimene maailmas. Minu jaoks oli väga kummaline, et inimesed ei vaata üksteisele silma, kui nad omavahel räägivad. Mulle on alati õpetatud, et kui sa kedagi austad, siis sa vaatad talle vestluse ajal silma. Minu arvates kuulub see Itaalia käitumistavade hulka.

Mis on eestlaste puhul kõige meeldivam?

Mulle meeldib, et eestlased on töökad. Mõnikord isegi liiga, sest nad peaksid nautima ka puhkamist. Eestlased on ka sõnapidajad.

Teie naine on eestlane, kuidas ja kus te kohtusite?

Kohtusime vabatahtlike programmis Taanis. Ta õpetab erivajadustega lapsi. Ma olen püüdnud tema käe all õppida eesti keelt, aga sellest ei tule midagi välja, sest me mõlemad läheme närvi. Samamoodi ei saa mina talle itaalia keelt õpetada. Me räägime inglise keeles. Muidugi, kui mul on abi vaja, siis ta aitab, aga sellist asja kindlasti ei juhtu, et me istuks maha ja prooviks nimetavat käänet selgeks õppida.

Te armastate väga reggae stiili, olete esinenud ka MTÜl nimega Selecta Killa Lou. Miks just selline nimi?

Selle hüüdnime panid mulle mu sõbrad Itaalias. Mul oli kolm parimat sõpra ja meil oli tava esineda nendega baarides igal nädalal. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see nimi tuli, aga mind see ei häirinud ja võtsin selle omaks. Lou pandi mulle hüüdnimeks juba kümnendas klassis. Keegi ei hüüa mind Itaalias Denissiks, ainult Louks.

Mis oli teie esimene arvamus Eestist?

Kõige esimene oli hoopiski küsimus - kus see täpsemalt on? Seda osa Euroopast ei tea lõunapoolsed elanikud üldse. Nende jaoks on see nagu täiesti teine maailm. Aga esimene arvamus oli, et pole paha - me tulime Eestisse maikuus ning ilm oli nagu paradiisis. Ma vihkan kuumust. Kuid detsembris ja novembris on päris raske, sest on nii pime ja ma tunnen end väga väsinuna. Lund aga ma jälle väga armastan ning samuti mäesuusatamist.

Mis teeb Eesti unikaalseks?

Kindlasti, et see on noor riik, mis püüab oma probleeme lahendada, näiteks eestlaste- venelaste vahelist konflikti. Palju on teha inimõiguste osas - inimesed on ikka veel väga hirmul geide ja erineva nahatooniga inimeste ees.  Me ei ela enam keskajal. Positiivsetest asjadest tuleb esimesena meelde saun, mida ma väga väga armastan. See on suurepärane viis, kuidas oma sõprade ja perega aega veeta: lõbus, tervislik ja lõõgastav samal ajal.

Kas teil on olnud hetki, kui te olete läinud nii närvi, et te pole suutnud õpetamist jätkata?

Päeva jooksul läbi elatud emotsioonid mõjutavad mu suhtlemist teiste inimestega. Oma vihastamises ei süüdista ma kunagi õpilast, vaid iseennast.  Aga no muidugi on olnud selliseid momente, kuna õpilased tahavad ära kasutada seda, et ma olen väga sõbralik. Kui ma närvi lähen, siis ma tõmban sügavalt hinge sisse ja ütlen endale, et see oli lihtsalt see üks hetk ja see ei pea kauem kestma.

Tunnis paistate alati väga energiline ja rõõmus, kas olete ka siiras?

Ma olen väga halb valetaja ning teeskleja. Kui ma õpetan enda jaoks mingit väga huvitavat ja tähtsat teemat, olen ka mina rõõmsam. Aga ma saan aru, et õpilaste motiveerimiseks, pean ka ise olema energilisem. Kool peab ka lõbus olema!

3.-4. klassi mälumängu tulemused

3.-4. klassi mälumängu neljanda vooru tulemused (22.03.2018)

1. Ruubikukuubikud- 14
2. Hiired on vihased- 10
2. Music Girls- 10
4. Jokers- 8
4. Gümnaasiumi öökullid- 8
6. Girls- 6
6. Naksitrallid- 6
6. Lumehelbekesed- 6
6. Linnud- 6

Üldseis pärast neljandat vooru

1. Ruubikukuubik- 51 (4.a)
2. Jokers- 50 (4.d)
3. Hiired on vihased- 48 (3.d)
4. Music Girls- 46 (4.a)
5. Gepardid- 35
6. Naksitrallid- 34 (3.a)
7. Linnud- 27
8. Gümnaasiumi öökullid-23
9. Girls-20 (3.d)
10.Lumehelbed- 13
11.Sussid- 6 (3.d)
12.Urumari- 5

kolmapäev, 21. märts 2018

Suurepärane esinemine algklasside teatrifestivalil KRÕF


Ülelinnaline koolirõõmu ja -õnne festival KRÕF tõi laupäeval,17. märtsil juba üheteistkümnendat  korda kokku noored teatrihuvilised pealinna 1.-4. klassidest. Festivali korraldas Tallinna Ühisgümnaasium õpetaja Liivia Kiviti eestvedamisel.

Lühinäidendeid hindas asjatundlik žürii, kuhu kuulus ka festivali patroon filmioperaator ja -lavastaja Janno Põldma.

Lavale astus ligi 160 õpilast 11 koolist. Nende seas juba neljandat korda ka meie kooli 4.b klass. Sel aastal toodi lavale  O. Lutsu „Nukitsamees“. Näidendi kohaldas ja seadis lavaküpseks õpetaja Mare Pukk.

Publik võttis etenduse hästi vastu ning žürii hindas meid kõrgelt: konkursilt toodi koju peapreemia. Lisatunnustused pälvisid:

4.B klass - aukiri suurepäraselt esitatud karakterite ja humoorika ning särava lavastuse eest;

Johann Marten Holst - aukiri parima poissosatäitja Kusti rolli eest;
Elisabeth Allas - eripreemia Iti rolli eest;
Mariette Koppel - eripreemia vanamoori rolli eest.

Täname kõiki väga tublisid näidendi tegelasi: Teele Leppmaa, Elisabeth Allas, Johann Marten Holst, Mariette Koppel, Karl Erik Rüütli, Uku Pettai, Oskar Greg Veski, Tauri Tammiku, Susanna Raud, Riko Magnus Pärn, Helin Olivia Ševtšenko, Mirtel Hinno, Hanna Reiljan, Kaylin Moller, Anni Kukk, Keeli Pant, Kirke Pettai, Susanna Liplik, Marek-Adrian Mäsak

Palju õnne, võrratud lapsed ja toetavad vanemad!

Kristiine Gümnaasiumi trupp sai õiguse esindada Tallinna Eesti Kooliteatrite riigifestivalil algklasside arvestuses 11.-12. mail 2018 Rõngus.

Etenduse salvestust saab vaadata siit

Robootikameeskond Öökullid tõi koju kaks väärtuslikku karikat ja kutse Euroopa meistrivõistlustele


10-11 märtsil osalesid meie kooli robootikaringi „Öökullid“ liikmed Tondiraba jäähallis toimunud First Lego League Eesti finaalvõistlusel. Kahepäevasest võistlusest väljusid noorrobootikud kahe hinnalise karikaga – saavutati esikoht nii robotimängu kategoorias kui ka roboti mehhaanilise disaini kategoorias. Lisaks pälvisid Öökullid ka  kutse Eestit esindama 6-8. juunil toimuvatele Euroopa lahtistele meistrivõistlustele.

Selle aasta võistlusteemaks oli „Vee dünaamika“ ja sellest tulenevalt pidid ka meeskonnad leidma teemakohase kitsaskoha ning pakkuma omapoolse lahenduse probleemile. Öökullid keskendusid sellele, et palju vett läheb raisku, kuni oodatakse kraanist soovitud temperatuuriga vett. Seda peamiselt köögis, vannitoas ja dušši kasutades. Eriti aktuaalne on probleem gaasiboileriga majapidamistes. Lahendus oleks selline, et mittesoovitud külm vesi suunatakse kraanist klapiga kogumiskasti. Kui torustikust hakkab tulema vajaliku temperatuuriga vett, siis klapp sulgub ning vesi jõuab kraani. Kogumiskastist läheb vesi WC-poti loputuskasti. Veehulk, mis raisku läheb, sõltub torudest, boileri kaugusest jt teguritest.

Oma aastatega kogutud kogemus pandi maksma ka robotimängus, millest väljuti parimatena ning roboti diaini hinnanud kohtunikud ütlesid meeskonna roboti kohta alljärgnevat: Mul on hea meel kirjutada, et Teie ehitatud robot on mehhaanika meistriteos. Hoolikalt läbimõeldud detailide kasutus, mehhaaniliste sõlmede abil lahendatud uudsed võtted ja suur ristkasutus on teie roboti väga tugevaks küljeks. Programmeerimise sisukus, algoritmiline tase ja erinevate võimaluste rakendamine on professionaalsel tasemel. Kasutatakse pea kõiki erinevaid võimalusi, mida programeerimise keskkond pakub. Teie programmi iseloomustab süsteemsus, alamprogrammide kasutamine, muutujate rakendamine ning hea veaparandussüsteem. Missioonide lahendamise strateegia on väga selge ja üheselt mõistetav. Sisuliselt on missioonide blokid jagatud hästi ning nende sooritamise järjekord ja seotus väga hästi arusaadav. Dokumentatsioon, millest hindamisel lähtuda on eeskujulik ja suurepärane. Mootoritele lisaülekande loomine on innovaatiline. ehitusprotsess on väga hästi kirjeldatud ja hästi jälgitav. Seetõttu saab hindaja väga hea ülevaate protsessist.

Puudu ei tulnud meeskonnal ka entusiasmist ja sotsiaalsest suhtlemisest, sest heade toetajate abiga oli meeskonnal võimalus jagada kohaviibinutele nii heeliumiga täidetud õhupalle kui ka meeskonna logoga mütse. Lisaks jagati ka kõikidele soovijatele oma teadmisi/oskusi ja näpunäiteid hea ja töökindla roboti ehitamiseks. pealtavaatajate ning kaasvõistlejate Kaasaelamine ning ovatsioonid nii robotimängu voorudes kui ka autasustamisel olid kõrvulukustavad ning seeläbi võime julgelt väita, et robootikavaldkonnas teatakse nüüdseks väga hästi kes on ÖÖKULLID, kust nad tulevad ja milleks nad võimelised on! 

Palju Õnne Öökullid!!!

Mälumängu tulemused

Mälumängu viienda vooru tulemused (21.03.2018)

5.-7. klass

1. 7.a- 6
2. Mr Xid- 4
3. Mälugang- 2
4. 6.a- 0

8.-12. klass

1. Company- 12
2. Paide maadlusklubi- 10
3. ABCP- 8
4. Antihype- 2

Üldseis pärast viiendat vooru

5.-7. klass

1. 7.a- 23
2. Mr Xid- 11
3. Mälugang 6.b-7
4. 5.c- 5

8.-12. klass

1. Company (10.ab)- 29
2. Antihype (11.ab)-21
3. Paide maadlusklubi (10.ab)-10
4. ABCP (10.ab)-8
5. 11 Girls (11.ab)-4
6. FC Higi (12.ab)-3

reede, 16. märts 2018

Emakeelepäeva viktoriin


15.märtsil tähistasid emakeelepäeva  5.-12. klassid.  

Pidulik üritus algas 10. klassi lühinäidendiga, mis näitas, kuidas tänapäeva noored  kasutavad risustatud kõnekeelt, mida vanem generatsioon ei mõista. Ilmekalt dramatiseerisid gümnasistid eesti keelest kaduma kippuvaid kõnekäände. Keeleviktoriin toimus eraldi  5.-6. ja 7.-9.klassidele. Testiti noorte teadmisi kirjandusest ja emakeelest: mõistatati erinevaid mõistatusi, mõtestati lahti vanasõnu, otsiti tähendusi vananenud sõnadele ja keeleteaduse mõistetele. 

Tänukirjadega autasustati iga klassi parimaid õigekirjas. 5.-6. klassidest  tunnustati õpilasi,  kes olid kirjutanud emotsionaalsed lood oma esimestest asjadest või elamustest Õpetajate Maja jutuvõistlusele. 
Piduliku aktuse lõpetuseks laulsid kõik koos koduarmastust ülistavat laulu “Meil aiaäärne tänavas”. 

10. klass sai aktuse läbiviimisega suurepäraselt hakkama. Kõik lahkusid positiivse meeleolu ja värskendatud keeleteadmistega.

Karolina Nadjuk 11.ab

neljapäev, 15. märts 2018

JANA KOSK – SÜDAMEGA GEOGRAAFIAÕPETAJA



Foto: Hanna Toots


Õpetaja Jana Kosega vestles kümnendik Hanna Toots. 

Kui kaua te olete Tallinna Kristiine Gümnaasiumis töötanud?

Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulin 2006. aastal, tööaastaid jookseb 12. Õpetajaametit olen pidanud juba 18 aastat.

Kuidas te olete rahul TKG kooliperega?

Meil on väga tore kollektiiv. Õpetajad on väga kokkuhoidvad, teineteist toetavad, nii mõnusat seltskonda ei olegi kohanud. Ei ole hõõrumisi, teineteisele ärategemisi, jala taha panemisi. Kui sul on ikka mure, siis saad alati abi oma kolleegilt.

Kes on see õpetaja, kellega te kõige paremini läbi saate?

Ühte kindlat ei olegi. Pigem ütleks, et neid on mitu, kellega ma väga hästi läbi saan. Oma pere ja töö võtab palju aega ja väljaspool kooli ei ole mõeldav, et veel leiaks selle vaba aja, et kellegagi kohtuda.

Kas võite kedagi nimepidi esile tuua?

Õpeataja Riina Neemela näiteks. Ilmselt sellepärast, et oleme ühest kandist pärit. Me räägime palju oma kandi lugusid, sest me tunneme neid inimesi, kellest räägime ja kellega oleme koos õppinud.

Miks Teie valik oli TKG?

Olles noorema lapsega kodus, tahtsin kodust välja, tööle, et tunda end jälle inimesena, keda vajatakse. Soovisin paar päeva nädalas tööl käia. Oli oktoober ja nägin CV-keskuses või oli see CV-onlines töökuulutust.  Helistasin ja direktor Tiina Pall kutsus mind vestlusele. Kuuldes minu soovi, võttis ta mind väikese lapse kõrvalt tööle.

Kus te enne töötasite  õpetajana?

Enne Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulekut töötasin mõnda aega Nõmme Põhikoolis, lisaks kümme aastat Nõmme Erakoolis enne õpinguid ja pärast õpingute kõrvalt.

Kuidas need koolid meeldisid?

Väga armsad. Nii Nõmme Põhikoolis kui ka Nõmme Erakoolis oli ja on väga tore ja mõistev kollektiiv.   Koolimajad on mõlemal sellised väiksed ja vahvad.

Kas olete mõelnud minna mujale tööle?

Antud hetkel mulle väga meeldib siin, sest nagu ütlesin, on siin väga mõnus kollektiiv, õpilased on toredad ja ma pole kordagi mõelnud, et ma läheksin kuhugi mujale tööle või vahetaks töökohta.

Kelleks te lapsena soovisite saada, et kas te alati teadsite, et teist saab õpetaja?

Lapsena ma ei mäleta, kelleks tahtsin saada. Valik oli kindlasti suur. Kuskil üheksandas klassis soovisin ma minna Leningradi (nüüdne Peterburg) maalirestaureerimist õppima. See oli tingitud vist sellest, et mu vanemad vedasid mind lapsena palju näitustele. See tundus niivõrd huvitav, selline nokitsemine, valge kittel, kindad. Aga eks see oli lapse mõte ja  läks ruttu üle ning siis tulid järgmised ideed. Ühesõnaga, ma jään vastuse võlgu, kelleks ma tegelikult tahtsin saada.

Aga millal teile tekkis  soov õpetajaks saada?

Oi, seda soovi polegi mul olnud tegelikult, see õpetajaamet tuli järsku ise minu juurde. 1996. aastal, kui ma läksin õppima Tallinna Ülikooli geoökoloogiat, siis ma pidin võtma juurde õpetajakoolituse. See tähendas, et ma pidin lisaks põhiainetele juurde võtma 40 AP raames õpetajakoolitusega seotud aineid. Minu kadunud õppejõu sõnad olid: „Kõik, mida elus õpid ja omandad, tuleb sulle ainult kasuks”. Aitäh talle! Ma olen antud hetkel väga rahul .


Kas tunnete, et teie kutsumus on olla õpetaja?

Algul ma arvasin, et õpetajat minust ei saa. Ma imetlesin neid inimesi, kes suutsid ennast kehtestada klassi ees, see tundus väga raske. Sul peab olema palju kogemusi, oskad kogu klassi tööle panna. Algusaastatel oli ikka päris raske, ma ise olin noor, kogemused puudusid.

Kas õpetajaamet oli alguses raskem, kui arvasite?

Jah, oli küll, ma ei kujutanud ette, et mul istub klassis 25 – 30 last. Ma pean neile uue osa selgeks tegema, kontrollima nende teadmisi. Ja arvestama veel sellega, et mul on rüblikud, kes segavad tundi ja ei allu korraldustele.

Ja kergemaks läks tänu millele?

Kergemaks läks tänu sellele, et kogemused aastatega kasvasid. Samuti peab kuidagi jõudma õpilastega ühele lainele. Kui ikka näed, et õpilased ei ole parasjagu samas mõtteruumis, kus sa ise, siis tuleb leida mingi teine lähenemine, neid kuidagi motiveerida, kasutada erinevaid nippe, abivahendeid, meetodeid. Enamjaolt need ikka aitavad.

Kas see ongi teie salanipp, kuidas õpilasi tunnis tööd tegema ja kuulama panna?

Ma ei oskagi ütelda, kas see on just mu salanipp. Ilmselt olen ma väga karm, seda arvan mina, võib-olla lapsed nii ei arva. Salanippide kohta tuleks ikka õpilastelt endilt küsida.  Õppeaasta alguses ma räägin alati õpilastele ära, millised on tunni reeglid ja nendest reeglitest peetakse kinni. Kui reeglid on kokku lepitud ning teineteise austus on olemas, siis üldiselt saame me päris hästi hakkama. Aeg-ajalt peab muidugi reegleid meelde tuletama.

Mis on siis need reeglid?

Reeglid on need, et kõik töötavad tunnis kaasa, kaasõpilasi ei segata ja püütakse omandada nii palju tunnis kui võimalik.

Ehk te olete vastutulelik oma õpilastele.

Ma püüan olla vastutulelik. Kuid kindlasti pole kõik õpilased seda meelt.

Miks teie valik langes just loodusteaduste ja geograafiaõpetaja ametile?

Tegelikult diplomil on kirjas bioloogia-, geograafia-  ja füüsikaõpetaja. Algusaastatel, kui ma tööle läksin, siis mu valik langes bioloogiale, kuna selles koolis oli parasjagu bioloogiaõpetajat vaja. Kui ma  olin kaks aastat õpetanud, siis tundsin, et see ei ole minu aine. Aeg-ajalt tuli mul asendada geograafiatunde ja selles aines tundsin ma ennast kindlamalt, see meeldis mulle rohkem. Tallinna Kristiine Gümnaasiumisse tulles teadsin kohe, et loodusõpetus ja geograafia on need ained, mis mulle meeldivad. Lisaks oli mul kõrval tore ja toetav geograafiaõpetaja Erika Marnot.

Mida peaksid õpilased teie tundidest kaasa saama?

Hea oleks, kui nad võtaksid õppimist mõneti mängu või lõbuna. Geograafia on nagu reis, kulgemine erinevatel mandritel ja meredel ning seal kohatu või nähtu on keerukas seoste süsteem. Võid endale mõttes ette kujutada pildikesi. Iga kord ei ole võimalik minna otseselt sellesse teemasse sisse, millest on juttu, vaid sa pead näitama pildikesi või filmikesi, et neile anda parem ettekujutus. Siis on õpilastel kergem teemast aru saada.

Kui kaua peab õpetaja kodus järgmiseks päevaks ette valmistama?

Algusaastatel oli ikka päris raske, kuid nagu ütlesin, kogemused on need, mis aitavad. Eks ikka tuleb aeg-ajalt ette nädalavahetusi, kus valmistan pikemalt ette, koostan kontrolltöid või parandan õpilaste töid. Igal õppeaastal tuleb asju uuendada, lisada, täiustada, sest andmed muutuvad.

Kas teie jaoks on õpetajaamet vahel pingeline ja tunnete, et enam ei jaksa, enam ei suuda?

Ütleme, et on päris pingeline, sest sa ei tea iialgi, millega lapsed sind üllatavad. Sa võid tulla hommikul hea tujuga tööle, aga õpilastel võib olla väga paha tuju. Keegi õpilastest võib käituda väga halvasti, solvata, olla jäme õpetaja suhtes. See on stressirohke töö. Pinget kuhjub hästi palju. Ja kuskil pean ka mina oma pingeid maandama. Ka mina olen inimene. Ma ei suudaks seda koormat nii palju kanda, mul on kahju oma perest, sest nemad peavad tihti kannatama minu halba tuju või minusse kogunud halbu emotsioone.

Kas teie lapsed on küsinud, miks te pidite selle õpetajaameti valima?

Ei, nad ei ole otseselt seda küsinud. Nad on hoopis öelnud, et tänu sellele on nende elu kodus väga raske. Ma nõuan neilt ilmselt rohkem kui teistelt lastelt. Ma tahan, et minu lapsed omandaksid õppematerjalid, mida õpetaja neile on andnud. Mingi laveerimine ei tule kõne allagi. Neid häirib, et ma olen kontrollifriik – usalda, aga kontrolli. Samas, kui ikka on näha, et nad vastutavad oma tegude eest ise, siis olen lasknud ohjad lõdvemaks. Olen kuulnud, kui nende klassikaaslased aeg-ajalt puuduvad mingil põhjusel, siis mina ei luba oma lastel puududa ega kirjuta neile puudumistõendeid. Kõigil on oma kohustused ja neid peab täitma. Kui laps on haige, ainult siis jääb ta koju.

Kas teil on koolis juhtunud mingeid naljakaid juhtumeid, mis teil siiamaani meeles on?

Eks neid on kindlasti olnud, aga antud hetkel midagi koheselt küll meelde ei tule. Üks lugu on meeles, kuid see on seotud aususega. Gümnaasiumiõpilased avastasid minu laualt kontrolltöölehed, õppisid ära ainult need osad ja tulemused olid väga head. Pärast tunnistasid, et nägid töölehti.

Kas tänapäeval ei ole õpilased enam nii ausad?

Ütleme nii, et nemad olid tõesti ausad. Aga tänapäeva lapsed eitavad, valetavad ja püüavad kuidagi kergemalt saada. Nad ei taha võtta vastutust, vaid lükkavad selle kellelegi teisele. Üldiselt lähevad asjad iga aastaga hullemaks, seda valet ja valskust esineb rohkem.

Miks õpilased enam eriti ausad ei ole?

Võib-olla see on ainult minu nägemus, aga ma arvan, et see tuleb kodust kaasa. Vanemad ise näitavad kodus eeskuju: valetavad, vassivad, püüavad kuidagi mööda hiilida. See kõik antakse tegelikult lastele kodust kaasa ja laps näeb, et niimoodi saab ka kergemini hakkama.

Kas mõni teie õpilane on tuntuks saanud?

Kuna ma olen niivõrd vähe õpetanud, kokku 18 aastat, siis ma ei ole kuulnud, et keegi oleks väga tuntud. On aga endiseid õpilasi, kes on valinud õpetajaameti. Aga ma loodan, et neist õpilastest, kes veel väga kaugele ja kõrgele jõuavad, ma veel kuulen.

Kas õpilased on vahel õpetajaid meelega närvi ajanud? Millised on nipid siis olukorrast väljatulemiseks?

Nipp on see, et ei tohi endast välja minna. Lapsed saavad muidu kohe aru, et õpetaja on nõrk. Ja siis kasutatakse seda ära. Üldiselt tuleb olukord naljaks keerata või siis leida õpilasega kahekesi rääkimise võimalus. Tavaliselt selgub siis, et õpilane ei tea isegi, miks ta õpetajat tahtis närvi ajada ja mis oli tema eesmärk: kas kaasõpilastelt tähelepanu saada või näidata, kui kõva tegija ta on.

Aga kuidas panna õpilasi ennast austama?

Neisse peab suhtuma kui inimestesse ja võtma neid sellistena, nagu nad on. Ega meist keegi pole täiuslik. Minul on omad vead, neil omad.

Kuidas hoida klassis sooja sisekliimat? Et nii õpilastel kui ka õpetajal oleks hea olla.

Ei ole sellist asja, et kõigile 100% meeldib. Õpilane näitab oma halva käitumisega koheselt välja, et teda miski häirib. Sisekliima tuleb luua koos õpilastega. Lapsed kohe peegeldavad, kui midagi on valesti.

Mis on Teie põhiline nõuanne noorele õpetajale?

Algusaastad on rasked, tööd on palju, pead ennast tõestama kõigile. Meelakkumine see töö ei ole. Aastatega kogunenud kogemused aitavad. Lapsed on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, millega sind üllatatakse. Kas seal on karamell või mõru šokolaad? Töövaev tasub ennast lõpuks ära, kui näed, et neist on sirgunud asjalikud noored.

Meie koolil on peagi tulemas juubel, siis mida te soovite koolile juubeli puhul?

Koolile soovin jätkuvat koostööd ja teineteise mõistmist.