neljapäev, 1. veebruar 2018

Marika Ritso: Ilmselt olen õiges kohas




Foto: Erakogu 


2017. aasta noore õpetaja tiitli on pälvinud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marika Ritso, kes on võitnud nende aastatega õpilaste südamed. Õpetajaga vestles kümnendik Carmen Kartau.


Rääkige oma eluloost.

Olen pärit Lõuna-Eesti väikesest külast nimega Karula. Käisin Lüllemäe Põhikoolis, mis oli kodust viie kilomeetri kaugusel. Peale põhikooli läksin edasi õppima Valga Gümnaasiumisse. Peale gümnaasiumi lõpetamist olin ma nii arg, et ei julgenud Tallinna Ülikooli katsetele minna, sest mulle tundus, et Tallinn on nii suur ja täiesti võimatu, et ma saaksin suurlinnas hakkama. Sellepärast läksingi Tartu Meditsiinikooli bioanalüütikuks õppima. Õppisin meditsiini, kuigi ma tegelikult ei ole väga meditsiinihuviline.  Kui ma olin aasta aega ära õppinud, otsustasin, et Tartu linn on nüüd selge,  proovin ja katsetan ikkagi Tallinnasse ülikooli pääseda. Saingi ülikooli sisse ja lõpetasin Tallinna Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Peale ülikooli, või juba ülikooli kõrvalt viimastel kursustel, hakkasin käima Nissi Põhikoolis tunde andmas. Ma olen ikka päris kaua õpetajana töötanud. Siis tekkis õpetamises paus, sest väikese vahega sündisid mu lapsed. Andsin ka ühe aasta Sõpruse puiesteel Tallinna Tööstushariduskeskuses eesti keele ja kirjanduse tunde. Vaatasin, et kutsekoolis on ikka palju raskem. Häirima hakkas see, et seal ei olnud ainealaseid konkursse ja olümpiaade. Õpetamise  kõrvalt olen ka umbes viisteist aastat tegelenud ühe spordivõistluse korraldamisega. Võistlussarja nimi on Xdream. Võibolla oled kuulnud?

Kus näete ennast kahekümne aasta pärast?

Koolis. Ma tõesti naudin koolis töötamist ja õpetamist. Ilmselt ma olen ikkagi ka tulevikus Tallinna Kristiine Gümnaasiumis, aga no kes teab. Jätkaksin igal juhul tööd õpetajana.

Kui saaksite muuta midagi maailmas, siis mis see oleks?

Olen ikka mõelnud, et igasuguseid haiguseid ja puudeid võiks inimestel vähem olla. Eriti pani see mõtlema peale laste sündi. Seda valu näha, kuidas lapsed ja lähedased kannatavad, on päris kurb. 

Kui te saaksite kirjutada oma raamatu, siis millest see räägiks?

Raamatut ma ilmselt ei kirjuta, kui nüüd päris aus olla. Aga kui peaks, siis ma kirjutaks armastusest või siis enda tunnetest lüroeepilises vormis. Ma riime ei hakkaks taga ajama.Teine variant oleks saata kirju tundmatule kangelasele. 

Millised on teie kooliaja parimad mälestused? 

Suurima julgustükiga sai meie klass hakkama ühel külmal talvehommikul. Tunnid polnud veel alanud, kui keegi tuli mõttele, et ei viitsi ajalugu õppida, peidame end parem ära. Õues oli tol hetkel veel pime, nii ei pidanud me enda varjamisega eriliselt pingutama: kustutasime tuled ära ja pugesime kõik laudade alla. Kui tunnikell helises, olime kõik vait. Imekombel ei itsitanud ega lollitanud keegi, kõik võtsid asja väga tõsiselt. Õpetaja tuli klassi ja nähes, et klassis õpilasi pole, läks meid mujale otsima. Imelik, et tal ei tulnud pähegi tulesid põlema panna. Siis otsiti meid juba klassijuhatajaga, oldi hämmingus, et kuidas saab terve klassitäis õpilasi lihtsalt kaduda. Lõpuks panime vaikselt jälle tuled põlema ning istusime kõik oma kohtadele. Kui õpetaja uuesti klassi vaatama tuli, tegime näo, nagu poleks midagi olnud ja et juba ootasimegi teda. Mingit pahandust sellest õnneks meile ei tulnud.

Kõige põnevam minu kooliajal oli peakorrapidaja amet. Korrapidajaks olemise nädalat ootasin suure põnevusega. Miks oli see siis nii eriline? Eks ikka sellepärast, et sain poolest vene keele tunnist priiks: tuli ju läbi käia kõik klassid ja märkida sööjate arv ning see siis sööklasse viia. Sain rahulikult jalutada, ilma nautida (söökla asus kõrvalhoones) ja mõne popitaja või hilinejaga juttu puhuda. Üldiselt väga eredaid mälestusi pole. Olen selline väga korralik laps olnud ja probleeme polnud, ei paistnud millegagi silma. Selline tavaline laps.

Meenutage oma lemmikõpetajat. Milline ta oli ja mida olete temalt õppinud?

Lemmik on mul kõige esimene õpetaja. Tegelikult on ta mu ema. Ta õpetas mulle  algklassides kõiki aineid ja kuuenda klassi lõpuni ka eesti keelt. Tegelikult ma arvan, et minu õpetamise pisik ongi temalt saadud. Juba esimeses klassis ma teadsin, et minust saab õpetaja.  Mida ta mulle on õpetanud? Ma ütleks, kõike. Ema õpetab ikka kõike. Kuna me olime hästi lähedased ja pidevalt ninapidi koos, siis tegelikult mu õde oli sellepärast lapsepõlves päris kade. Suutsime nii suhelda, et ei  pidanud lauseid lõpetamagi, kui teadsime juba, mida teine öelda tahab. Kui mul praegugi probleeme on, siis  helistan emale. Teised ikka naeravad, et ise juba ema ja käib ikka: „Emme, emme!“  Emalt olen õppinud töökust ja visadust, järjepidevust ning kannatlikku meelt. Allaandmine ei ole teema, igal juhul tuleb võidelda. 

Õpetaja amet ongi hästi raske ja vastutusrikas, kindlasti mitte kergete killast. Kuidas sündis otsus saada pedagoogiks? Kas sellele mõttele aitas kaasa teie lemmikõpetaja?

Ma arvan küll, sest kui ma olen mõelnud tagantjärele, kust see õpetamise soov alguse sai, siis ega ma ei mäleta. Ilmselt olen kogu aeg tahtnud õpeajaks saada. Ma ei kujutaks ette ennast mujal. Kui ma isegi meditsiinikoolis käisin, siis tundsin, et ma võin küll õppida või töötada sellel erialal, aga see pole ikka see, mida ma teha tahaksin. Tavaliselt ei meeldi mulle asju pooleli jätta, aga meditsiinikooli jätsin, et oma unistusi täita. 

Missuguseid üritusi teie kooliajal korraldati ja kas praeguste üritustega saaks paralleele tõmmata? 

Üritused on suhteliselt samad: stiilinädalad, karnevalid, rebaste ristimine, jõulupidu.  Gümnaasiumist on eredalt meeles koolidiskod, mis  olid  hästi huvitavad ja vahvad. Tüdrukud kogunesid kambakesi kokku ja koos tantsiti mitmeid tunde. Kui  tänapäeval on õpetajatel hirm, et üritustel noored püüavad alkoholi või  narkootilist ainet tarbida, siis meil polnud midagi sellist, olime naiivsed, siirad maalapsed. Oligi lihtsalt tantsupidu. Kui meie koolis peale jõulupidu pakutakse noortele võimalust peoks, kaovad kõik kiirelt. Huvitav, kuhu see minu lapsepõlveaegne diskohuvi kadus? Linnas  on vist teised võimalused.

Te olete eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kuidas kujutate ette eesti keele eksameid viiekümne aasta pärast?

Kõige suurem hirm on ikkagi see, kas eesti keel üldse püsima jääb. Internetis kasutatav keel on lihtne, kõnekeelne. Noored ei mõtle suhtlemisel õigekirja peale. Kui tulevikus ongi eesti keele eksam, siis see raudselt ei ole sellises vormis nagu praegu. 

Aga miks on üldse eesti keelt gümnaasiumis vaja eraldi õppeainena õppida? 

Me oleme ju eestlased ja põhikoolis omandatu on piisav, et elus hakkama saada. Eesti keel on tegelikult raske. Sellel on nii palju nüansse. Olen päris kindel, et ka keeleteadlased tunnevad, et on veel, mida õppida.  Noorte vähene lugemus ja keskendumisvõime on suured probleemid. Tihti ei osata end arusaadavalt väljendada, tahetakse kasutada toortõlkelisi sõnu, kuna eestikeelne sõna ei tule meelde. Piltlikest väljenditest ja fraseologismidest aru ei saada, nii palju on sõnu, mille tähendust ei mõisteta isegi konteksti abil. Ikka on vaja õppida ja lugeda, lugeda ja lugeda.

Mida te arvate üldse laste kodutööde mahust? On seda piisavalt, liiga vähe või arvate, et mida rohkem seda parem?

See on erinev kooliti ja aineti. Ma leian, et algklassides tegelikult on kodutööd vajalikud. Just sellepärast, et tekiks õppimise harjumus ja kohusetunne. Kui algklassides õpetajad ei anna õppimist, siis hiljem laps ei tule selle pealegi, et peaks kodus õppima.  Kodutööd on olulised ka keeleõppes, kus sõnade tuupimine on üks suur osa protsessist. Kirjanduse õpetajana ütlen, et on ilukirjandusteoseid, mida on vaja läbi lugeda.  Õigeks ei pea kodutöö andmist siis, kui õpetaja otsib ja mõtleb, mida küll lastele kodutööks jätta. Leian, et tegelikult on lastel koormus niigi suur.

Te olete valinud eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Kuidas tundub, kas eesti keelt õpetatakse põhjalikult ning piisavalt või tahaksite selle juures midagi muuta? 

Ma arvan, et eesti keele õpetamisega on praegu küll kõik korras. Kui tunde vähemaks ei võeta, siis on hästi. Ikka on tore, kui on tunde rohkem ja on aega keelde ja kirjandusse süübida ning mingit romaani rohkem analüüsida või lahata, aga põhja peaks saama ilusti kätte.

Mida ise kooliajal õppisite, just nimelt eesti keeles? Kas samu asju mis lapsed praegu või pigem keskendusite kirjanduslikule poolele?

Mulle tundub, et õppekava on suhteliselt sama. Ma lugesin küll kordades rohkem-  olin raamatukoi. Suve jooksul lugesin vähemalt kakskümmend raamatut läbi või isegi rohkem. Tänapäeva lapsed ei taha üldse lugeda.

Te olete ka klassijuhataja. Kaua olete klassijuhataja ametit pidanud? Mis on olnud selle juures kõige raskem?

Praegune kümnes klass on mul nii öelda teine. Kõige keerulisem on muidugi see, kui ma näen, et lapsel on raske, enda meelest toetan, julgustan, abistan teda ja pakun välja lahendusi, kuid laps loobub abi vastu võtmast, annab alla.

Et klassijuhataja saavutaks oma klassiga hea kontakti on vaja kindlasti palju tööd ja vaeva näha. Kuidas teie olete selleks vaeva näinud ja selle saavutanud?

Kui aus olla, siis ega ma väga palju vaeva näinud ei olegi. Tähtis on klassi ja juhataja vaheline koostöö. Minu moto on see, et headus sünnitab headust. Ma püüan arvestada laste soovide ja huvidega. Annan neile vabadust.   Eesti keele õpetaja eelis on muidugi ka see, et viiendas- kuuendas klassis on eesti keele tunde viis korda nädalas. Nendes tundides me kasvame kuidagi kokku. Kirjanduslikel teemadel arutlemine avab lapsi. Ma olen kohe alguses öelnud, et ma ei loe ühtegi kirjandit ette, kui laps ei soovi. Ta võib mulle julgesti oma elust kirjutada. 

Kas lapsed pigem annavad või võtavad energiat?

Ma arvan, et lapsed hoiavad mind noorena ja ei lase mugavalt elada. Ma pean olema iga hetk valmis ootamatusteks. Vahel on neil endal ka hästi head ideed. Pigem arvan, et nad annavad energiat. 

Nüüd oleme jutustanud teist, õpilastest ning omavahelistest suhetest, liigume edasi kolleegide juurde. Kuidas hindate kolleegide omavahelisi suhteid siin koolis?

Siin koolis saavad õpetajad omavahel väga hästi läbi. Keskkond on sõbralik ja toetav. Koos tehakse sporti ja lauldakse. 

Kas te jälgite pigem oma kolleegide tööd ja õpite üksteiselt või olete pigem kapseldunud oma ridadesse?

Me ikkagi õpime üksteiselt. Viimasel ajal on näiteks teemaks digipädevus, kui keegi leiab mingi programmi, käib koolitusel või õpib ise midagi, siis antakse kohe märku. Enne  ülekoolilise ürituse korraldamist  istume kambakesi maha ja mõtleme, kes kui suure panuse saab anda või mis tunni raames õpilased midagi ette valmistavad. 

Te olete õpetajana üsna noor. Mida üldse vanemat kolleegid on teile õpetanud?

Julge pealehakkamine on pool võitu.  Koostöös sünnivad head mõtted. Tuleb jääda rahulikuks isegi siis, kui süda sees karjub. Välja ei tohi näidata. Alati mul see muidugi ei õnnestu, sest olen hästi emotsionaalne inimene.

Kas te olete vahel tundud ka, et enam ei jaksa ja õpetaja amet on end ammendanud ning vajate mingit uut väljakutsed või väljundit oma elus?

Pean ausalt tunnistama, et ei ole. Tõesti naudin seda tööd. Iga kord, kui suvevaheaeg saab läbi, siis on südames selline väikene hirm. Väga raske on kuidagi esimest korda  jälle üle pika aja laste ette tulla, aga sellist väsimust ei ole. Õnneks on koolivaheajad, mis aitavad natuke mu patareisid laadida. Mul on ka  Xdreami korraldamine. Aasta jooksul on umbes kuus etappi, mis tegelikult on jälle täiesti teine teema ja hea vaheldus. Saan hoopis millegi muuga tegeleda.

Kuidas teie tööst on teie arvates kasu inimestele ja ühiskonnale?

Öeldakse ju, et õpetaja on maa sool. Ilma hariduseta tänapäeval hakkama ei saa. Mida enam aeg edasi, seda raskem on õpetajaid kooli leida. Ma arvan, et ühiskonnas on õpetaja amet väga oluline.

Tallinna Kristiine Gümnaasium saab järgmisel aastal saja-aastaseks. Mida teadsite varem sellest koolist?

Ma ei teadnudki midagi. Lihtsalt tulin siia töökuulutuse peale. Olen pärit Lõuna-Eestist ja seal suurlinna koolidest ei räägitud, kui just mõni kool uudisekünnist ei ületanud. Algselt töötasin Nissi Põhikoolis, kus olid väikesed klassid. Seal mulle väga meeldis. Mõtlesin, et kui palju need linna ja maalapsed ikka erinevad. Lapsed on lapsed ja kõik nad on oma sisemuselt head.

Just hiljuti tegi Mailis Reps ettepaneku luua uus seadus, mis lubaks õpeajatel koolis ohu korral läbi otsida isiklikku vara ja konfiskeerida ohtlikud esemed. Mis arvate sellest ja kas olete sellest kuulnud?

Olen kuulnud ja sellele teemale mõelnud. Ma ise pole ühtegi kotti läbi otsinud. Ma leian, et kuna terrorioht on nüüd aktuaalne, siis isegi kui laps midagi halba ei mõtle, võib ta televiisorist või internetist saada igasuguseid mõtteid. Tahab lihtsalt katsetada, mis saaks kui...Kui on teada, et on reaalne oht, siis ma leian, et teiste ohutuse tagamiseks on õige kott läbi otsida. See seadus annaks õpetajale lihtsalt õiguse teisi kaitsta.

Kas see õpetajate ja õpilaste vahel nii-öelda balanssi ei rikuks? 

Mõlemal võrdsed õigused. Ma arvan, et õpetajatel võikski olla rohkem õigusi. Ma tean küll, et tänapäeval on kõik võrdsed. Võibolla oleks õpetaja ameti puhul just see olulisem, et teda hinnatakse, austatakse rohkem.

Mida arvate kirjanduse õpetajana üldse meie kirjanduse hetkeseisust Eestis?

Kirjanduses on kõik hästi. Uus kirjanike põlvkond on peale kasvanud ja on autoreid, kes tahavad ikka toimetada. Kõige raskem on leida lugejaid ning neid hoida. Tänapäeva noor lihtsalt naljalt ei loe. Koolis on õpilasi, kes tahavad ja oskavad kirjutada, on ka lapsi, kes hindavad ilukirjandust ja otsivad tekstide sügavamat mõtet.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar