neljapäev, 22. veebruar 2018

Kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks




Kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks

Autor: Elektra Pallasma (11.ab) 

Austatud eesti inimesed. Kallid kaasmaalased.

Täna on igaühel meist sünnipäev. Täna on päev, mil meenutada meie väärikat minevikku, hinnata meie tasakaalukat olevikku ja suunata pilk meie paljulubavasse tulevikku. Ja lubagu see tulevik palju tahes, kuid päeva lõpuks oleme siiski meie need, kellel nende lubaduste täitmine lasub.

Kõik ju teavad, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. See tähendab, et iga inimene saab Eesti kujundamises pidevalt osaleda. Tuleb valida, valida ja veelkord valida, et igale kodanikule sobivad ideed ja eesmärgid saaksid esindatud. Isegi kui poliitika pole inimese meelisvaldkond, peaks iga eestlane oma kohustuseks võtma end jooksvalt maailmas toimuvaga väheselgi määral kurssi viia. Seda nii riigi, kuid eelkõige inimese enda heaolu huvides. Lihtne on anonüümsena netikommentaariumis valitsevat riigikorda ja poliitikuid tagantjärele kiruda. Ühest küljest on meil see õigus sõnavabaduse näol igati olemas, kuid teisest küljest ei saavuta me seda õigust enne, kui oleme teinud kõik oma võimuses oleva asjade edukamalt toimimiseks.

Me kõik oleme suutelised enda suhtumist teatud asjadesse muutma. Selleks tuleb end harida, suhelda ja mis kõige tähtsam- seda muutust soovida. Öeldakse ju ikka, et kasvatus algab kodust. Kui lastele kodus räägitakse, et Eestis on väikesed väljavaated ja siin midagi suurt korda ei saada, otsib laps lahenduste asemel probleeme ja võimaluste asemel väljapääsu. Vanema vaatevinklid muutuvad lapse omadeks ja tal ei tekigi huvi end riigiga siduda. Eestis on võimalik niisama palju, kui mitte rohkem, kui teistes maailma riikides. Seda võime endale ikka ja jälle meelde tuletada ja selle üle uhkust tunda.

Alati on millegi üle nuriseda- palk on väike, koormus on suur või kasvõi seegi, et 24. veebruar kui riigipüha sel aastal laupäevale langes. Jätkem see kõik üheks päevaks kõrvale ja keskendugem sellele, mis meil tegelikult olemas on. Keskendugem eestlaste poolt kätte võideldule ja tuletagem meelde, et miski siin maailmas pole jääv ja pöördumatu. Olgugi, et Eesti riik on oma kodanikele pakkunud küllaltki stabiilset pinnast, ei ole midagi tulnud iseenesest. Jätkuva murdumatu vaimu, sihikindluse ja järjepidevusega peavad eestlased seisma oma väärtuste eest täna nagu tegid seda mööduva sajandi jooksul. Peame kandma hoolt, et meie liitlasväed meiega püsiksid, et panustaksime nii rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse kui ka kaitsesse meie oma riigi siseselt. Peame au sees hoidma kaitseväge, kaitseliitu ja riigikaitsega seotud elukutseid. Kindlus- ja turvatunne on üks ajatumaid, kuid ühtlasi ka suurimaid varandusi.

Kõike eelnevalt mainitut võtab kokku üks klassikaline ning ehk isegi pisut ülekasutatud Lennart Mere ütlus: „Meist igaühest endast sõltub Eesti püsimajäämine.” Siiski ei ole kunagi nendes sõnades vähem tõde, kui oli seda eelmisel korral.

Saagem indu mineviku kordaminekutest, hinnakem tänast Eestit ja jätkakem üheskoos oma riigi tõusujoone joonistamist. Igaüks oma vahenditega ja omas tempos, kuid mis kõige tähtsam- üheskoos.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar