reede, 9. veebruar 2018

Kai Rei-Pikajago: Positiivsus aitab elus edasi!


(Foto: Erakogu)

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi muusikaõpetaja Kai Rei-Pikajago on õpetajana töötanud juba üle 10 aasta ning leiab ikkagi igast päevast motivatsiooni, et anda haridust oma õpilastele. Õpetajaga vestles kümnendik Marleen Niibek.

Kui kaua olete Tallinna Kristiine Gümnaasiumis juba muusikaõpetaja olnud?

Siin koolis olen alates 2004. aastast. See on siis 14 aastat.

Millistes koolides olete veel õpetajana töötanud?

Kui lõpetasin Georg Otsa Muusikakooli, läksin edasi õppima Eesti Muusikaakadeemiasse ning samal ajal alustasin ka tööd õpetajana Kose Muusikakoolis. Ma olin seal klaveri- ja solfedžoõpetaja. Eelmisel aastal  töötasin kahes koolis korraga, 32. Keskkoolis ja Kristiine Gümnaasiumis.

Millised isikuomadused on  teie arvates vajalikud muusikaõpetajale?

Esmane, ja kõige tähtsam, on minu arvates see, et peab oma õpilasi armastama. Teiseks peab kindlasti armastama muusikat. Siis ehk juhtubki  nii, et inimene sobib muusikaõpetajaks. Olen enda arvates ikkagi pigem range. Ma ei ole kindlasti mitte hea ja leebe õpetaja. Arvan, et rangus aitab sellele kaasa, et üldse muusikatunnis midagi selgeks saab. Kui väiksematega hakata noote õppima ja pille mängima, siis peab olema nõudlik. Kui olla leebem, siis ei pruugi olla kord majas. Eriti on seda näha väiksemate lastega, sest just neist on moodustatud  väga suured klassid, kuni 30 õpilasega, ja kui pisikesi lapsi on nii palju ning anda neile kõigile pillid kätte, lubades igal lapsel midagi tegema hakata, siis tekib üleüldine kaos. Samasugune olukord võib  tekkida  isegi plaksutamise ja rütmi mängimisega, kui igaüks omal ajal mängib. Aga kui olla range, siis nad kuuletuvad väga hästi.

Milliseid klasse on kergem õpetada, kas vanemaid või nooremaid?

Eks kõik on enam-vähem ühtemoodi. Seda  ei oska isegi öelda, sest olen tõesti unikaalne selles suhtes, et muusikaõpetajana saan õpetada nii 1. kui ka 12. klassi. Tavaliselt on ikka spetsialiseeritud kindla vanuse peale. Aga kokkuvõttes on kõik lapsed ühtemoodi toredad. Kõike peakski olema, sest nii suured kui väikesed täiendavad üksteist. Kui väikeste lastega muudkui hüppad ja kargad ning näitad neile palju asju ette, siis vanemate õpilastega saab mõelda ja arutada erinevate asjade üle. Muidu muutukski see igapäevane töö liiga lihtsaks ja rutiinseks.

Kus veetsite oma lapsepõlve ja mis teil sellega seoses meenub?

Lapsepõlve  veetsin põhiliselt Kosel, sest käisin kuni 8. klassini Kose Keskkoolis, samuti ka muusikakoolis. Meil oli Kosel oma maja, kus tegime koos vendadega näidendeid. Mul on nimelt kaks venda. Mina olin lastest kõige vanem ja mängisin klaverit, noorem vend õppis viiulit ja mõnikord mängisime pille ka koos, kui väiksed olime, aga mu keskmine vend ei õppinud muusikakoolis. Seoses muusikakooliga oli ka igasuguseid erinevaid esinemisi. Põhiliselt kulus  lapsepõlv siiski klaveri harjutamisele. 

Kuidas kulges teie haridustee?

Kui ma kaheksanda klassi ära lõpetasin, tulin Tallinnasse ja läksin kõigepealt Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Seal õppisin klaverit. Lõpetanud klaverieriala, soovitati mul minna ülikooli muusikapedagoogikat õppima, kuna kasulik oli omandada  ka koorieriala. Kohe pärast Otsa kooli lõpetamist läksin 19-aastaselt muusikakooli klaveriõpetajaks ja paralleelselt õppisingi ülikoolis ning töötasin. Kui olin tolle aja Tallinna Riikliku Konservatooriumi ära lõpetanud, läksin muusikakooli õpetajana tööle ning aastal 2009 otsustasin minna Tallinna Ülikooli, et omandada magistrikraad kasvatusteaduste alal. See oli siis natuke teoreetilisem pool. Muusikaakadeemias oli lihtsalt hästi palju muusikat, pillimängu ja koorijuhtimist. Nüüd siis õppisin juurde ja tegin teise magistri sellega, et õppisin kasvatusteadust.

Kas teil sellist mõtet ei tulnud, et minna välismaale muusikat õppima?

Tol ajal ei olnud see populaarne. Siis ma ei mõelnud selle peale. Isegi siis, kui ma Georg Otsa Muusikakooli lõpetasin, oli veel selline aeg, et suunati kuhugi edasi. Paljud meist suunati erinevatesse Eestimaa kohtadesse, aga kuna olin muusikakoolis käinud, avanes mul võimalus õppida Tallinnas ja töötada Kosel. Sel ajal ei mindud välismaale. Kui ma Muusikaakadeemia olin ära lõpetanud, siis avanes alles võimalus hakata esinema kooridega välismaal. Senimaani polnud avanenud ühtki võimalust välismaale minekuks. Õppimine välismaal ei tulnud sel ajal isegi mõttesse. Muidugi hiljem oleks võinud minna küll, aga siis olid juba töökohad ja õpilased väga südamelähedaseks saanud. Mulle on alati olnud õpilased väga tähtsad. Nagu enda lapsed.

Mida  töö muusikaõpetajana teile annab? 

Tegelikult annab ikkagi päris palju rõõmu. See ongi üks  suur elu osa. Ma olen enda elust väga palju aega pühendanud  tööle, sest kooridest olen kohanud väga andekaid inimesi. Kose Gümnaasiumis tegin poistekoori alates 2. klassist. Ja ma juhatasin seda koori nii kaua, kuni need poisid, kes alustasid 2. klassist, läksid 12. klassi. Siis oligi nii, et kogu aeg kulus poistekoorile. Edaspidi  juhatasin Harjumaa poistekoori. Hiljem olin veel abidirigent Eesti Lastekoori juures ja pärast seda tulin siia kooli. Põhimõtteliselt olen armastanud õpilasi, kes on olnud nendes koorides ja kogu energia on seetõttu läinudki õpetajaks olemisele.

Te olete juba üle 10 aasta teinud sellist tööd. Kus te leiate motivatsiooni? Kas töö üksluiseks ei muutu?

Eks ta tegelikult natuke ikka muutub. Ma olen juba eelmisest aastast alates mõelnud, et nüüd oleks aeg koolist ära minna. Kõik on kuidagi sama. Enam ei ole midagi sellist, mis väga põnev ja huvitav oleks. Aga samas mõtled enda jaoks midagi välja ja ikkagi on iga päev erinev ja uus. Nii et mingisugune piir tuleb ette, aga siis leiad muudest asjadest jõudu. Mida vanemaks muutud, seda leebemaks ise muutud ka, siis leiad erinevaid meetodeid,  kuidas eesmärke saavutada. Igast päevast leiab midagi uut. Muidugi, mis on väga hea, eriti siin meie koolis, on see, et lapsed on äärmiselt toredad ja annavad nii palju energiat. Ma olen otsinud küll teisi töökohti,  mõelnud, kuhu minna ja mida teha,  aga lõppkokkuvõttes olen ma ikkagi siia kooli  edasi jäänud. Ma ei tea,  missugune see põhjus peaks olema, miks siit ära minna.

Kuidas olete mõjutanud õpilasi enda ümber?

Sellele on väga keeruline vastata. Ma olen aidanud ja toetanud muusikakoolis käivaid õpilasi, kui on vaja eksamiteks valmistuda. Lapsed,  kes jäävad juba 1. klassis silma muusikalise andega, olen otsekohe suunanud muusikakoolidesse õppima. Mõned on läinud Kullosse ja osad Nõmme Muusikakooli. Tavaliselt olen võtnud ka vanematega ühendust ja selle üle on oldud väga tänulikud. Olen suunanud ka veel poisse poistekooridesse, sest nende puhul on väga eriline, kui nad laulavad. Tüdrukud laulavad iseenesest suure heameelega. Aga kui poisil on hea hääl ja kuulmine, siis olen suunanud kas Rahvusakadeemia Rahvusooperi Poistekoori või EMLS-i üle-eestilisse poistekoori Kalev.

Millega te pärast tööd või vabal ajal tegelete?

Praegu on nii, et ehitame Kosele maja. Renoveerime. Kõik nädalavahetused oleme peamiselt seal. Kevadel, suvel ja sügisel on sealses aias palju tegemist. Talvel tegeleme siis remondiga, kus ma  proovin jõudumööda  aidata.

Kas oskate nimetada mõnda heliloojat või -teost, mille kuulamine teis muusikahuvi äratas ning selle poole suunas?

Kui ma lastemuusikakoolis käisin, siis ma tegelikult ei jaganud nendest heliloojatest mitte midagi. Ma õppisin ning mängisin teosed ära. Ei oskagi sellest perioodist ühtegi teost nimetada. Aga kui Otsa kooli läksin, siis hakkas mulle meeletult meeldima Schubert ja Debussy. Mäletan, millise rõõmuga neid mängisin. Ja siiamaani on mulle Debussy klaverilood väga armsad. Tema kogus  on väga palju klaveriprelüüde ja kogu Debussy helikeel meeldib mulle väga.Üldse meeldib mulle impressionistlik muusika. Veel meeldib mulle Mozart, eriti südamelähedased on tema klaveripalad. Mozarti ooperid ei ole mulle väga suurt muljet jätnud, kuid üldiselt on  Mozartit  lihtne, kerge ja armas kuulata, kuid tegelikult väga keeruline mängida. Tema teosed on väga tehnilised. Mäletan, et kui õpetasin Kose Muusikakoolis, siis nägin tohutult vaeva Mozarti teoste õpetamisega, just tema tehnika harjutamisega.

17. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia maailmaesmaesitlus ja Arvo Pärt on juba 7. aastat enim esitatud nüüdisaegne helilooja. Mida arvate selle põhjal eesti muusika hetkeseisust?

Arvo Pärt meeldib mulle tõesti.  Ja ükskõik, mis teoseid ma olen kuulamas käinud, siis mitte kunagi pole ära tulnud ilma sellise tundeta,  nagu oleks kuskil teises dimensioonis viibinud. Ta tõesti mõjub hästi. Seega võib kindlasti öelda, et eesti muusika on heas seisus. Meil on väga palju häid õpetajaid ja tegelikult on ka inimesi, kes õpivad muusikat heliloojana. Praegu on juurde tulnud väga palju noori ja huvitavaid helioojaid. On ka väga põnevaid kooriteoseid, mida on ette kantud. Minu arvates on äärmiselt palju ilusat ja huvitavat koorimuusikat. Neid olen ka palju käinud kuulamas. Evelin Kõrvits ja Evelin Seppar jätsid mulle sügava mulje ja ka Rasmus Puur, kes on endale natuke rohkem nime teinud.

Juhite ka ise koori. Kumb on keerulisem, kas koorijuhtimine või dirigendi töö? Milliseid omadusi see nõuab?

Orkestri  dirigent pole ma kunagi olnud. Ei kujutagi tema tööd ette. Nii palju, kui me õppisime koolis, siis see tundus väga täpne ja ma arvan, et sellega ma isegi toime ei tuleks. Aga koori dirigeerimine mulle väga meeldib. See nõuab enesekehtestamist ja isiksuseomadusi, et jõuda selleni, et inimesed tahaksid üldse sinu kooris laulda. Ja huvitav on jälgida, kuidas  koor toimima hakkab. Kahtlemata on vaja musikaalsust ja armastust muusika vastu.

Eesti Vabariik saab veebruaris 100 aastaseks. Kuidas tähistate EV 100. sünnipäeva?

Eks ma kõigepealt tähistan seda koolis suurte aktustega. Meil on koolis planeeritud neli aktust. Aga päris Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, oleme tavaliselt olnud kodus. Mina ei ole kunagi  käinud teistel kontsertidel. Sel ajal on mul endal olnud alati nii palju esinemisi, et eraldi kuhugi pidulikule kontserdile ei jaksagi minna. Siis oleme lihtsalt vaikselt kodus, korraldame terve perega piduliku lõunasöögi ema juures ja paneme lipu lehvima.

Kuidas võrdleksite elu Nõukogude Eestis ja praeguses Eesti Vabariigis?

Kui oli nõukogude aeg, siis ma olin alles laps ja lapsepõlves tundub kõik nii ilus. Nii et mina küll ei oska mõelda, et see nii kole aeg oleks olnud ja praegu on nii ilus, sest mulle tundus ka too aeg väga kena. Kokkuvõttes tundub lapsepõlv alati ilus. Sel ajal olid ka laupäevad koolipäevad, nii et praegu on selles suhtes lihtsam. Muidugi on tehniliselt praegu kõik rohkem arenenud. Nüüd näiteks tohib ka jõulupühi tähistada, nõukogude  ajal ei tohtinud. Elu on kindlasti palju  paremaks läinud. 

Kui oleks teie võimuses, siis mida muudaksite Eestimaal?

Eks minu võimuses ei ole midagi muuta. 

Kas õpetaja palgad võiksid olla kõrgemad?

Õpetajate palgad võiksid olla alati kõrgemad. Loomulikult. See on nagu lõputu teema, mida ma pidevalt kuulen. Kogu aeg räägitakse sellest, et õpetajate palgad tõusevad, aga siis tõuseb hästi vähe ja tegelikkuses ei tõuse üldse. Sooviks, et inimesed võiksid saada oma töö eest rohkem palka, sest praegu on väga suured vahed neil, kes on omanikud või välismaal suurte asutuste omanikud. Nende palgad on üüratud. Kogu meie ühiskond rajaneb sellel, et palgatöö tegijad saavad vähem raha. Samuti võiks haridusvaldkond  olla natuke rohkem tasustatud. Kuigi haridust hinnatakse üha rohkem ja isegi töökoha saamisel on haridusel väga oluline osa. Aga palkadel erilist vahet ei ole. Üleüldiselt mõtlen ma seda, et inimene, kes teeb tööd, võiks natuke paremini elada. Kuigi, kui mõelda, kuidas inimesed elasid nõukogude ajal, siis elame niigi praegu paremini. Aga midagi erilist minul küll kurta ei oleks. Ja õpetajana ei tehta tööd kunagi palga pärast.Vähemalt mina ei ole kunagi raha pärast oma tööd teinud. Kui ma kogu aeg mõtleks, kui palju ma tunni eest raha saan, siis ma küll koolis ei oleks. Ma ei mõtle selle peale kunagi.

Mida soovite kinkida Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks?

Kontserte, mis meil siin on. Need on ainukesed variandid, millega mina saan üldse midagi anda. Praegu väljaspool kooli mul esinemisi ei ole, sest siin on küllalt suur koormus. Siiski saaks kinkida ikka muusikat. Isegi tundides saab rääkida väikestele lastele meie kodumaast ja laulda isamaalisi laule. Seda ma saangi kinkida Eesti Vabariigile.

Tallinna Kristiine Gümnaasium saab sel aastal 99. ja järgmisel 100. aastaseks.  Eesti Vabariigiga on vanusevahe ainult üks aasta, mis on väga muljetavaldav. Kuidas planeerite tähistada kooli 100. sünnipäeva?

Sellega seoses on palju mõtteid. Praegu veel ei tea, kus kohas pidada, aga igaljuhul peaks toimuma kooli sünnipäeva kontsert väljaspool koolimaja. Ettevalmistused sünnipäevapeoks juba käivad. Järgmisel aastal on  kooride mõttes hea, kuna siis on ka laulupeo-aasta, mistõttu toimub  laulupeo ettevalmistus, kooli sünnipäeva ettevalmistus ja eks neid esinemisi tuleb järgmisel aastal väga palju. Kindlasti koolis ja ka väljaspool kooli. Minu üheks  mõtteks oli see, et musikaalsetest vilistlastest, kes on selle kooli lõpetanud ja keda on tegelikult väga palju, moodustada vilistlaste koor. Aga see on selline ilus mõte. Siiski arvan, et kui seda hakata kiiresti juba praegu organiseerima, siis oleks see võimalik ka.

Milline on teie elumoto?

Mulle tundub, et selline rõõmsameelsus või ka positiivsus aitab elus edasi. Niikaua, kui olla inimene, kes ei kibestu ega muutu kurjaks, saab kõigega hakkama.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar