laupäev, 24. veebruar 2018

EESTI VABARIIK 100




EESTI VABARIIK 100
Autor: Silvia Kirillov (11.ab) 

Tark mees taskus Jakob Hurt olla lausunud:“Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma jääb.“ 

Selliste inspiratsiooniküllaste sõnade taustal möödub Eesti iseseisvaks väljakuulutamisest ei rohkem ega vähem kui 100 aastat. Eesti vanasõna ütleb, et ära viska tänaseid toimetusi homse varna, kuid täna on päev, mil me ei peaks keskenduma asjadele, mis ei ole just kõige paremini, vaid hoopiski kõnelema Eestist kui paigast, kus tõesti on kõige parem elada. 

Üle kivide ning kändude oleme jõudnud tänasesse punkti, mil Eesti on tuntud oma uudsuse ja innovatiivsete lahenduste poolest ning mis siiani paljusid teisi riike hämmelduma panevad: IT on tuleviku eriala, millega haakuvad suurepäraselt just noored – iga järgnev generatsioon on aina vastuvõtlikum nutitarvetele. Oleme kursis sellega, et noored on meie ühine tulevik. Eesti ei peaks pelgama noorte väljarännet, selle positiivseteks mõjufaktoriteks on avaram maailmapilt ning seeläbi uute ideederikaste nupukeste levik, mida Eestisse naastes loodetavasti ka ära kasutama asutakse. Eesti on ja jääb pelgupaigaks siit väljamaale lennanud linnukestele, võttes neid alati südantsoojendava tundega vastu. 

Viibime praegusel momendil küll olevikus, ent meie südameisse jääb alatiseks tuksuma ka minevik. Eestlaste visadust ning kannatlikkust näeme meie lugupeetud eelkäijaist. Aitäh suurepärastele vanaemadele, vanaisadele, vanatädidele-onudele, kes on meist kasvatanud suurepärased arstid, teadlased, õpetajad, loomeinimesed, diplomaadid, pereemad-pereisad – iga viimse kui ühe meie eesti kodaniku eest tunneme tänumeelt. Erilised tänud meie tervishoiutöötajatele, kes vaatamata suurele koormusele nii tublit tööd teevad. Aitäh teile, kes te olete olnud abiks juurdekasvu loomisel. Põllumehed, ettevõtjad, spetsialistid – teie olete meie majanduse kasvatajad. Suur aitäh! Oleks paslik mitte mainida meie heategijaid ja vabatahtlikke, kes on võtnud vaevaks Eesti nimel miskit korda saata. 

Täname kõiki, kes on aidanud läbi viia Eesti iseseisvumises suurt rolli mänginud laulu- ja ka tantsupidusid, samuti kõiki, kes aitavad neid korraldada ka tulevikus, kuid eelkõige rahvast, kelle palav armastus meie kandvate traditsioonide vastu ei ole sugugi vaibunud – vastupidi, nende pidude edasiarengu suund on võtmas aina taevasinakamaid toone.

Üha globaliseeruvas maailmas osutub vältimatuks ka keelte segunemine, mis ühele vähese kõnelejate arvuga keelele tähendab seda, et keele püsimajäämine on selle pruukijate endi kätes – igaüks, see tähendab sina, mina, meie, teie ja nemad saavad anda panuse sellesse, et eesti keel eksisteeriks veel ka 100, 200 või 300 aasta pärast.

Oleme oma maad hästi harinud, töö on kiitnud ka tegijat. Harimisest rääkides – Eestis on hulgaliselt kultuuriinimesi, kes panustavad igapäevaselt oma aega kas hobikorras või tööga seonduvalt vaimupõllu arendamisse. Aitäh näitlejad, lauljad, saatejuhid, meelelahutustegelased kui ka kõik teised, kes hindate selle valdkonna arengut. Meie hindame ka. 

Meie puhas loodus on see, mille järgi lendavad siia inimesed igast maailmapaigast selleks, et imetleda meie peegelsiledaid järvi, metsi, hingata mõnetiseks sisse värskusest õhkuvat maaõhku ning tutvuda meie vaoshoitud, kuid külalislahkete inimestega.

Aitäh presidentidele, kes on seemnest aidanud idandada grandioosset mõõtu tammepuu. Tänuavaldused kõikidele inimestele, kes meie hundihallika taevalaotuse all on jäänud siiski särasilmseiks. 

Loodetavasti tundis igaüks end mõnes aspektis ära ning võtab lahkesti tänusõnad vastu. Üks on kindel – olnut me muuta ei saa, kuid tulevik on see, milles saame kõik sõna sekka öelda. Vaid üheskoos toimides, teineteist austades, toetades, julgustades ja armastades jõuame meie – pisike eesti rahvas veel hetkel segasena näivast olevikust üpriski kindlameelsetena vankumatusse järgnevasse juubelinumbrisse. 

 PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

reede, 23. veebruar 2018

Eesti 100

Reedel, 23. veebruaril tähistati Kristiine gümnaasiumis Eesti Vabariigi juubelit nelja piduliku aktusega. 




Kõned Eesti Vabariigi 100.sünnipäevaks

Juubeliaasta hakul kutsus meie president Kersti Kaljulaid gümnasiste üles kirjutama kõnet oma riigi 100.sünnipäevaks.Meie koolist osalesid kõnede kirjutamises 10.-12.klassid.Noored ütlesid julgelt välja, mille üle nad uhkust tunnevad, kellele nad tänase elu eest tänuvõlgu on ja mida  igaüks meist saaks teha parema homse heaks.

President Kersti Kaljulaidi üleskutse „Kirjuta Eestile" parima kõne autoriteks meie koolist olid

Elektra Pallasma 11.ab
Silvia Kirillov 11.ab
Grete Parve 11.ab
Jane-Ly Buhvestova 11.ab

Suur tänu kõnede autoritele! Palju õnne meile kõigile kodumaa juubeliks! Kõned avaldatakse Huviakna ajaveebis.

Eesti keele ainesektsioon


Eesti Vabariigi sünnipäeva kõne




Eesti Vabariigi sünnipäeva kõne

Autor: Grete Parve (11.ab)


Hea eesti rahvas! Lähenemas on Eesti Vabariigi 100. sünnipäev, seoses sellega on mul hea meel tõdeda, et oleme vaba rahvas vabal maal. Kui me aga soovime, et see maa ja see rahvas eksisteeriks ka saja aasta pärast, peame me mõtle selle peale, mis on need asjad, mis võimaldavad selle riigil ja rahvusel püsima jääda.                                                                                                                                            
Kõigepealt me vajame selleks harituid, intelligentseid ja laia silmaringiga inimesi meie riiki juhtima, kes suudaksid tõusta kõrgemale igapäevasest poliitilisest kraaklemisest ja oma heaolu pärast muretsemisest. Me vajame inimesi, kellel oleksid visioonid ja kes oleksid võimelised suurelt mõtlema ning unistama. Inimesi, kes oleksid valmis ka selle nimel tegutsema, et meie riik oleks rikkam, turvalisem ja haritum. Kuna meil ei tule maa seest välja naftat ega leidu kulda ning on üldse vähe maavarasid, siis tuleb seda väärtustada, mis meid võib siin pinnal hoida ja see ongi meie haritud inimene. Haritud inimene, kes soovib targalt tegutseda, edasi liikuda ja luua paremat elukeskkonda meile kõigile. Väike rahvas ja väike riik peab rohkem kokku hoidma, tuleb säilitada ja tugevdada sidemeid eestlastega, kes ka ei ela Eestis. Et säilitada kultuuri ja keelt, aga ka ära kasutada nende inimeste kontakte ja sidemeid. Keel on kultuuri lahutamatu osa ning tuleb viia edasi tulevastele põlvkondadele. Oleks vaja mitte ainult võtta üle rahvusvahelisi sõnu, vaid ka luua oma sõnu. Luua meie riigile ja meie ettevõtetele paremaid koostöö võimalusi nii Euroopa Liidus kui ka kaugemal. Väike riik ja väike rahvas peab olema väga haritud, laia silmaringiga, piisavalt tark ja veidike kaval, et suurte riikide ja rahvaste hulgas oma teed rajada ja teha nendega väärtuslikku koostööd. Ma loodan, et ka saja aasta pärast on säilinud ilusad metsad ja müstilised rabad. Loodus on väga tähtis, et see säiliks. Loodus kaitseb meid ning aitab meil olla terve ja õnnelik. Loodusel on sisemine väärtus ning inimene on ise osa loodusest. Samuti loodust säilitades arvestame sellega ka oma tulevaste põlvkondade vajadusi. Selle hoidmiseks peaksime seda rohkem rõhutama.
      
Eesti inimestel on vaja rohkem empaatiavõimet ja paremat üksteisega läbisaamist, et oleks meeldivam ja lihtsam siin elada ja töötada. Loodame, et suudetakse kummutada ütlus "Eestlase parim toit on teine eestlane", mis näitab inimeste väikust, kadedust ja rumalust. Meie ise olemegi need, kes seda tulevikku praegu loovad ja kõik sõltubki meist endist. Nii palju kui meie sellesse tuleviku ehitusse panustame, selline tulevik võibki meil tulla. Kui me oleme väga õpihimulised, väga virgad ja edasipüüdlikud, seda rohkem on meil loota, et tuleviku Eesti on selline keskkond, nagu me soovime. Soovin kõigile visadust, rohkelt jaksu ja tarka tegutsemist parema homse nimel.


neljapäev, 22. veebruar 2018

Kadi Voosel: Alati on ideid, millega midagi peale hakata

(Foto: Erakogu) 

Kristiine gümnaasiumi õpetaja Kadi Vooseliga vestles kümnendik Triinu Tähe. 

Oled klassijuhataja, muusikaõpetaja, koolibändi Flashback Thursday juhendaja, Tallinna Kristiine gümnaasiumi lastekoori ja õpetajate ansambli juhendaja. Tegutsed ka plaatpillide ansamblis Xilofono ja Kehra Kunstidekoolis- kuidas sa seda kõike jõuad?

Sest ma tahan seda kõike teha! Tuleb lihtsalt aega nii planeerida. 

Kui sa tegeled nii paljude asjadega, siis kuidas sa oma piiratud vaba aega sisustad ja mis on su huvid?

Mulle meeldib väga käia looduses, eriti rabades või mere ääres. Kui ma pole näiteks kuus kuud rabas lihtsalt jalutamas käinud, siis tunnen, et tahaks kusagile minna, midagi on puudu, tegemata. Kui ma seal ära käin, siis on hästi pikaks ajaks rahu. Mingisugune looduse vajadus. Suvel käin tihti mere ääres, talvel rabas.  Nädalavahetusel üritan käia ka trennis, mitte teha tööasju. Ollagi lihtsalt looduses ja teha midagi füüsilist, sest töö on vaimselt üsna väsitav. Üritan hästi palju aktiivsust hoida, sest nädala sees ma jõuan vaevalt trenni ja ka töömaht on väga suur.

Kas sa võtad palju tööd koju kaasa?

Olenevalt vajadusest. Sel aastal olen ma teinud endale reegli, et ma ei võta tööd koju kaasa. Hoopis loen midagi huvitavat, lihtsalt olengi kodus oma lähedaste inimestega või saan sõpradega kokku. Vahepeal on tööd palju ja ei jõua kõike ära teha, aga ikkagi üritan panna endale selle piiri, et näiteks kella seitsmest ma tööga enam ei tegele ja kui jääb tegemata, on alati järgmisele päevale võimalik tööasjad ära mahutada.

Oled sellel aastal ka esmakordselt klassijuhataja rollis, mis on kindlasti uus ja huvitav kogemus. Kuidas on see õppeaasta sinu jaoks möödunud?

Väga hirmutavalt. Klassijuhatamine on väga suur vastutus ja ma kahtlesin tegelikult väga kaua. Mulle pakuti seda klassijuhataja kohta juba kevadel paar kuud enne kooli lõppu ja ma võtsin mõtlemisaega, sest ma ei teadnud, kas ma olen selliseks vastutuseks valmis. Nüüd tunnen, et vahel on väga halvasti ja siis väga hästi, aga see polegi tasakaalus. Ma olen rõõmustanud, naernud, nutnud, vihastanud, olnud väga uhke oma klassi õpilaste üle. Sellepärast mulle meeldibki see töö, sest see tekitab nii palju emotsioone. Emotsiooniga koos töötamine on küll mõnikord väsitav, aga tegelikult annab see väga palju juurde.

Oled õpetaja kohta üsna noor- 25-aastane. Kuidas suhtuvad pika tööstaažiga õpetajad sinusse kui noorde õpetajasse?

Kristiine koolis olen ma juba kolmandat aastat, sest olen leidnud suurepärase kollektiivi, kellega koos töötada. Ma tunnen, et mul on väga palju toetajaid ning ma saan alati kelleltki nõu küsida. Kõik on abivalmid ja kooli juhtkond on väga toetav. See on uskumatu, sest mul ei ole võibolla nii palju kogemust ja ma olengi noor ning mõned asjad on minu jaoks uued. Mina olen tihti see, kes küsib suure suuga, et mis see veel on, aga keegi ei keera sulle selga ja ei jäta sind üksi hätta. Sellepärast mulle siin meeldib ning kuna ma olen noor, siis ma arvan, et see annab mulle ka teatud mõttes eelise õpilastega suhtlemisel. 

Sul on palju ideid ja häid mõtteid koolielus, näiteks Eesti Vabariigi 100. aastapäeva aktuse muusikalise poole koostasid sina koos Kai Rei- Pikajagoga. Kust küll tulevad need head ideed ja inspiratsioon?

Kontserte olen korraldanud tegelikult juba enne, kui ma tulin Kristiinesse tööle. Kuna olen plaatpilliansamblis Xilofono mänginud juba esimesest klassist ja olen sellega üles kasvanud, siis gümnaasiumis andis meie juhendaja mulle hästi palju kontserdikorraldamise vastutust. Ma olen selliseid kontserte teinud, nendel osalenud ja näinud, kuidas nendeks ettevalmistamine käib,kui palju aega see nõuab, kuidas käib kava valimine. Tänu sellele isiklikule kogemusele ei karda ma, kui keegi palub mul valmistada ette Eesti 100 aktuse. Pigem olen ma rõõmus, sest mina saan seda teha ja ma tahangi seda. Praeguse aasta mõte tuli tegelikult kirjanduse õpetajatelt, teha erinevaid Eesti laule läbi saja aasta. Kuna see oleks läinud liiga pikaks, siis me ehitame aktuse üles ajajoonena ja sealt saab juba loogiliselt edasi mõelda. Kui see peab algama regilaulust ja lõppema tänapäevaga, siis saabki selle sisustada selliste sümboolsete lauludega ja üritada need mahutada sinna 20 minuti sisse, mis on tegelikult väga lühike aeg.

Järgmisel aastal saab Tallinna Kristiine gümnaasium 100 aastaseks. On sul juba selliseks tähtsaks sündmuseks huvitavaid mõtteid või on see liiga kauge tulevik?

Mõtteid on kindlasti kõikidel õpetajatel ning väga palju oleme juba neid ka arutanud. Kuna ma olen siin koolis ikkagi tegelikult üsna uus, alles kolmas aasta ja esimesel aastal olin ma siin väga väikse koormusega, siis kooli ajalugu ma ei tunne nii palju, kui tunnevad need õpetajad, kes on siin juba kümneid aastaid olnud, aga muusikalise poole pealt ikka mõtteid on. Need alles tekivad, aga kindlasti jälle kasutada hästi palju meie kooli õpilasi, panna neid erinevatesse koosseisudesse mängima. Meil on tohutult palju pillimängijaid, kellest saab tekitada ansambleid, meil on tohutult palju lauljaid, keda saab jagada erinevate gruppide vahel, meil on bänd, meil on Põhjuseta Puudujad, kelle võiks üles otsida ja ka vilistlasi, kelle seas on muusikuid. Muusika poole pealt ei jää Kristiine küll mingil juhul hätta.

Rääkides headest mõtetest- Tallinna Kristiine gümnaasiumis on neljandat kuud tegutsenud koolibänd Flashback Thursday, mida juhid sina. Kust tuli koolibändi idee?

Bändi idee tekkis juba siis, kui ma tulin siia kooli, aga kuna ma ei tundnud ühtegi õpilast, ei saanud ma panna gruppi kokku täiesti võõrastest inimestest. Mis mulle kohe silma jäi, oli see, et ma nägin aulas trummikomplekti ning ma ei ole seda näinud väga paljudes üldhariduskoolides. Siis läksin huvijuhi juurde ja nägin, et on ka basskitarr ja elektrikitarr. Ma ka küsisin, et miks teil on sellised pillid, millega saaks bändi teha ja kas te teete bändi. Sain vastuseks, et mingi bänd kunagi on tegutsenud, aga mingit konkreetset järjepidevat tegevust ei ole. Teisel aastal tegime juba projekti korras Eesti Vabariigi aktuseks ,,Isamaa ilu hoieldes'' ja see oli esimene kord, kus oli reaalselt bänd laval. Siis ma sain aru, et see on nii lihtne ja on palju inimesi, kes oleks võimelised bändis mängima. Sügisel ma paningi reklaamplakatid välja ja minu juurde tulidki tegelikult täiesti võõrad õpilased, keda mina muusikatunnis ei õpeta. Uskumatult hästi mängiti ja õnneks tuli täpselt bändi koosseis. Oktoobrist hakkasimegi bändi tegema ja nüüd on täpselt selline tunne, et miks keegi enne ei ole võtnud ja teinud seda, kui sul on olemas tehnika ning inimesed.

Oled teist aastat Tallinna Kristiine gümnaasiumi lastekoori juht ja eelmisel aastal said olla esmakordselt laulupeol Tallinna Kristiine gümnaasiumi koori dirigendina. Kuidas möödus see ettevalmistusprotsess?

Väga stressirohkelt. Lastekoori dirigendi rolli pakuti mulle ka juba eelmise õppeaasta lõpus ja jällegi ma mõtlesin tohutult kaua, sest kui sa võtad koori, siis sa pead garanteerima, et need lapsed saavad laulupeole. Kui sa võtad mingi kollektiivi ja teil on eesmärk töötada selle nimel väga pikka aega, siis pead ka tagama, et see eesmärk saab täidetud. Seda ma kartsin kõige rohkem, kuna ma ei teadnud, kes mul üldse koori tulevad, kui hästi nad laulavad, mis koori tase on, kui raske on repertuaar ja selline pimedusse minemine, et kuidas see kõik üldse käib. Täiesti üksi tegin, mida väga paljud imestasid, sest hästi paljudes koolides tegelevad ikkagi kaks dirigenti kooriga. Algus oli ausalt öeldes õudne. Mitte midagi ei tulnud välja, ei kõlanud kokku ja ma ise nägin seda mahtu, mis tuleb omandada nii lühikese aja jooksul. Siis tekkis küll paanika, aga järsku käis mingi klikk ja kõik tuli välja. Esimene ettelaulmine oli väga värisev ja ebakindel, aga kui me läksime teisele ettelaulmisele, oli juba selline kindlus, et me saame laulupeole. Lauljad said ise ka aru, et me oleme tööd teinud ja olemegi head ning saame hakkama. Kui lõpuks pidu oli, siis oli  kirjeldamatult uhke tunne ja see laulupidu jääb ikkagi eluks ajaks meelde. See on selline kõige uhkem tunne.

Sinu aktiivne ja tubli töö kannab vilja. Said õpetajate päeval tunnustatud kui Õpilaste Innustaja 2017. Kui sina innustad oma õpilasi, siis kes innustab sind?

Õpilased. See ongi justkui vastastikune. Paratamatult on füüsiline ja vaimne väsimus, aga kui ma tulen tööle, siis kuidagi õpilased kuulavad sind ja teed nendega muusikat ja nad küsivad igasuguseid tobedaid küsimusi ja teevad nalja ja lolluseid. Kui sa seda kõike huumoriga võtad, on tunni lõpuks juba nii palju energiat, et tekibki selline energiavahetus. Tihti ongi nii, et kui ma tulen tööle, olen ma väsinud, ja kui ma lähen töölt ära seitse tundi hiljem, olen ma rohkem ärkvel ja energiat täis, kuigi tegelikult ma ju tegin tööd. Õpilased annavad seda energiat ikkagi väga palju.

Kui sa poleks valinud muusikaõpetaja ametit, siis kellena sa praegu töötaksid?

Ma arvan, et ma oleksin kuskil kultuurivaldkonnas. Ma oleksingi peaaegu läinud õppima hoopis eesti keeleteadust. Ilmselt tegeleksin mingisuguse korraldamise, organiseerimisega, koolitustega ning  inimestega suhtlemisega. Sellised asjad meeldivad mulle väga.

Kelleks soovisid väiksena saada?

Ma tahtsin saada näitlejaks.

Kaua oled tegelenud muusikaga?

Hakkasin kahe või kolme aastaselt laulma. Lasteaias pandi mind hästi palju lauluvõistlustel esinema. Viieaastaselt läksin viiulit õppima. Muusikakoolis õppisin seitse aastat viiulit, olen kuusteist aastat mänginud plaatpilliansamblis, õppisin lisaks ka klaverit, peale seda kitarri. Mul on neid pille kuidagi nii palju, et olen alati muusika keskel. Pole sellist ühte konkreetset pilli.

Kuna oled pidevalt muusikast ümbritsetud, siis kas vabal ajal üldse jätkub mahti muusika kuulamiseks ja kontsertidel käimiseks?

Kuna ma olen ikkagi päevade viisi muusika sees, siis kodus tahan olla vaikuses. Suvel kuulan hästi palju muusikat, käin kontsertidel ja festivalidel. Vaim on rohkem valmis muusikat kuulama.

Millist muusikat kuulad kõige enam?

Viimasel ajal meeldib mulle kuulata instrumentaalmuusikat, harmooniaid ning mitte keskenduda laulu sõnumile. Mulle meeldib ka elektrooniline ja samas akustiline muusika läbisegi. Minu ideaal ongi, et oleks elektrooniline pool, mis on tehtud arvutiga, pluss siis sellised akustilised pillid. Täielik minu ideaal.

Oled pärit tegelikult Kehrast. Miks otsustasid kolida Tallinnasse?

Tallinna ma kolisin kohe, kui läksin ülikooli. See poleks mulle mitte midagi andnud, kui oleksin iga päev sõitnud Kehra ja Tallina vahet. Ülikool tegi selle otsuse ära, et ma pidin Tallinnasse tulema ja kui sa juba kolm aastat õppid muusikaakadeemias,siis sul tekivad omad sõbrad ja iseseisev elu. Kui peale ülikooli läksin tööle, siis paratamatult ei ole väikeses Kehras eriti tööd leida ja olude sunnil jäin Tallinnasse. Arvan, et nüüd olen leidnud ka täiesti õige kooli, kus Tallinnas olla. Kuigi ma pole siit Kristiine kandist pärit ja selle kandiga seotud, siis ma ikkagi tunnen, et see on minu kool.

Mida sa õppisid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias?

Muusikapedagoogikat ehk õpidki muusikaõpetajaks.

Õppisid Kehra gümnaasiumis 12 aastat. Mis hinded sul olid?

Väga head hinded. Põhikooli lõpetasin kiituskirjaga, kõik ained olid viied. Gümnaasiumis ei olnud enam ainult viieline. Oleksin saanud peaaegu hõbemedali, kui mul oleks olnud üks neli vähem. Aga gümnaasiumis sain ma  aru, et on ka muid asju ja see kuldmedal ei annaks mulle nii palju juurde. Tahtsin suhelda oma sõpradega ja olla noor. Ma ei kahetse, et mul jäi see hõbemedal saamata, sest muusikaakadeemias poleks see hõbemedal niikuinii midagi maksnud.

Mõeldes tulevikule, mida tahaksid selle aasta jooksul kindlasti saavutada?

Tegelikult eesmärke on palju. Alati on ideid, millega midagi peale hakata. Kindlasti peaksin ma minema magistriõppesse, aga töö kõrvalt on see hästi keeruline. Tahan tegeleda nende gruppidega, kes mul on - Xilofono Kehras, koolibänd, koorid. Jätkata kõige sellega, mida ma kolme aasta jooksul olen üles ehitanud, mitte lasta sellel kuidagi omasoodu minna.

Kus ja kellena näeksid end 10 aasta pärast?

Loodan, et ma teen endiselt seda, mis mulle meeldib, et minu ümber oleks hästi palju häid inimesi ja et mul on toimiv oma elu. Kõik oleks kindel ja paigas ning see stabiilsus võiks tekkida. Järgmise kümne aasta jooksul võiks veel teha igasuguseid heas mõttes lolluseid ja reisida ning teha spontaanseid asju. Ma ei tea, mis selle kümne aasta jooksul toimub, aga ma loodan, et see on selline kirev. Kümne aasta pärast võiks juba suureks saada. Praegu ei pane ma endale mingeid piiranguid.


Koolipere ühine küpsisetort



Kristiine gümnaasiumi õpilased valmistavad ühiselt Eesti Vabariigi juubeliks küpsisetorti.









Kaerajaan



Neljapäeval, 22. veebruaril tantsisid meie kooli 1.-4. klassi õpilased Eesti Vabariigi juubeli puhul ühiselt kaerajaani.

Kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks




Kõne Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks

Autor: Elektra Pallasma (11.ab) 

Austatud eesti inimesed. Kallid kaasmaalased.

Täna on igaühel meist sünnipäev. Täna on päev, mil meenutada meie väärikat minevikku, hinnata meie tasakaalukat olevikku ja suunata pilk meie paljulubavasse tulevikku. Ja lubagu see tulevik palju tahes, kuid päeva lõpuks oleme siiski meie need, kellel nende lubaduste täitmine lasub.

Kõik ju teavad, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. See tähendab, et iga inimene saab Eesti kujundamises pidevalt osaleda. Tuleb valida, valida ja veelkord valida, et igale kodanikule sobivad ideed ja eesmärgid saaksid esindatud. Isegi kui poliitika pole inimese meelisvaldkond, peaks iga eestlane oma kohustuseks võtma end jooksvalt maailmas toimuvaga väheselgi määral kurssi viia. Seda nii riigi, kuid eelkõige inimese enda heaolu huvides. Lihtne on anonüümsena netikommentaariumis valitsevat riigikorda ja poliitikuid tagantjärele kiruda. Ühest küljest on meil see õigus sõnavabaduse näol igati olemas, kuid teisest küljest ei saavuta me seda õigust enne, kui oleme teinud kõik oma võimuses oleva asjade edukamalt toimimiseks.

Me kõik oleme suutelised enda suhtumist teatud asjadesse muutma. Selleks tuleb end harida, suhelda ja mis kõige tähtsam- seda muutust soovida. Öeldakse ju ikka, et kasvatus algab kodust. Kui lastele kodus räägitakse, et Eestis on väikesed väljavaated ja siin midagi suurt korda ei saada, otsib laps lahenduste asemel probleeme ja võimaluste asemel väljapääsu. Vanema vaatevinklid muutuvad lapse omadeks ja tal ei tekigi huvi end riigiga siduda. Eestis on võimalik niisama palju, kui mitte rohkem, kui teistes maailma riikides. Seda võime endale ikka ja jälle meelde tuletada ja selle üle uhkust tunda.

Alati on millegi üle nuriseda- palk on väike, koormus on suur või kasvõi seegi, et 24. veebruar kui riigipüha sel aastal laupäevale langes. Jätkem see kõik üheks päevaks kõrvale ja keskendugem sellele, mis meil tegelikult olemas on. Keskendugem eestlaste poolt kätte võideldule ja tuletagem meelde, et miski siin maailmas pole jääv ja pöördumatu. Olgugi, et Eesti riik on oma kodanikele pakkunud küllaltki stabiilset pinnast, ei ole midagi tulnud iseenesest. Jätkuva murdumatu vaimu, sihikindluse ja järjepidevusega peavad eestlased seisma oma väärtuste eest täna nagu tegid seda mööduva sajandi jooksul. Peame kandma hoolt, et meie liitlasväed meiega püsiksid, et panustaksime nii rahvusvahelistesse julgeolekuorganisatsioonidesse kui ka kaitsesse meie oma riigi siseselt. Peame au sees hoidma kaitseväge, kaitseliitu ja riigikaitsega seotud elukutseid. Kindlus- ja turvatunne on üks ajatumaid, kuid ühtlasi ka suurimaid varandusi.

Kõike eelnevalt mainitut võtab kokku üks klassikaline ning ehk isegi pisut ülekasutatud Lennart Mere ütlus: „Meist igaühest endast sõltub Eesti püsimajäämine.” Siiski ei ole kunagi nendes sõnades vähem tõde, kui oli seda eelmisel korral.

Saagem indu mineviku kordaminekutest, hinnakem tänast Eestit ja jätkakem üheskoos oma riigi tõusujoone joonistamist. Igaüks oma vahenditega ja omas tempos, kuid mis kõige tähtsam- üheskoos.

3.-4. klassi mälumängu tulemused

3.-4. klassi mälumängu teise vooru tulemused (22.02.2018)

1. Ruubikukuubik- 14
2. Music Girls- 13
2. Gepardid- 13
4. Hiired on vihased- 11
4. Linnud- 11
4. Jokers- 11
7. Girls- 9
7. Naksitrallid- 9
9. Gümnaasiumi öökullid- 7
10.Urumari-5

Üldseis pärast teist vooru

1. Ruubikukuubik- 26 (4.a)
2. Music Girls- 25 (4.a)
3. Jokers- 23 (4.d)
4. Hiired on vihased- 21 (3.d)
4. Gepardid- 21
6. Naksitrallid- 19 (3.a)
7. Girls-15 (3.d)
8. Linnud- 11
8. Gümnaasiumi öökullid-7
10.Sussid- 6 (3.d)
11.Urumari- 5

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Mälumängu tulemused

Mälumängu teise vooru tulemused (21.02.2018)

5.-7. klass

1. 7.a- 5

8.-12. klass

1. Company (10.ab)- 4
1. Antihype (11.ab)-4


Üldseis pärast teist vooru

5.-7. klass

1. 7.a- 10
2. 5.c- 5
3. 7.a- 4
4. 6.b-3

8.-12. klass

1. Company (10.ab)- 13
1. Antihype (11.ab)-13
3. 11 Girls (11.ab)-4
4. FC Higi (12.ab)-3

reede, 16. veebruar 2018

Kooli sünnipäevale pühendatud mälumängu parimad


Kooli sünnipäevale pühendatud mälumängu parimad

Kokku oli võimalik saada 30 punkti 

1.-2. klass

2.b klass- 17 punkti

3.-4. klass

4.b klass- 20 punkti

5.-7. klass

7.b klass- 20 punkti

8.-12. klass

11.ab klass- 30 punkti 

neljapäev, 15. veebruar 2018

Janno Puks - ajugeenius või ufo?


(Foto: Erakogu)


Tallinne Kristiine Gümnaasiumis  13 aastat õpetajana töötanud Janno Puks vastab kümendiku Ketlin Kruse küsimustele. 

Milline on olnud teie haridustee?

1985. aastal peale lasteaia “Buratino” edukat lõpetamist, sai minust sama aasta sügisel Valga 1. Keskkooli õpilane, mis tänapäeval kannab Valga Gümnaasiumi nime. Peale seda olen õppinud Valga Kaugõppegümnaasiumis. 1997. aastal astusin Tallinna Ülikooli loodusteaduslike ainete õpetaja ja keskkonnaspetsialisti erialale. Tallinna Ülikoolis olen õppinud kolm korda, lisaks üliõpilase ja täiendkoolitustel osalejana olin seal 2014. aastal ka juba õppejõuks.

Mis õppeaine teile koolis kõige rohkem meeldis?

Lemmikumaks aineks oli mul gümnaasiumis geograafia, kuna meeldis kõikidest riikidest ja maadest teada saada. Eriline hasart oli mul igasuguste riikide, pealinnade, poolsaarte, muude pinnamoodide ja geograafiliste faktide peast teadmise vastu. Geograafia tund meeldis mulle ka sel põhjusel, et seda andis üks eriline värvikas enesekindel ja vahel enda üle naljaheitev proua. Tema on olnud mu suureks eeskujuks.

Kas lisaks Kristiine Gümnaasiumis õpetamisele tegelete millegagi veel? Millega täpsemalt?

Kergem oleks öelda, millega ma ei tegele. Lisaks Kristiine Gümnaasiumile õpetan füüsikat ja keemiat Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis, töötan 2014. aastal Eesti Teaduse Populariseerimise peaauhinnaga pärjatud firmas “Kolm Põrsakest”, kus eelnevalt olin arendaja, nüüd koolitaja ja teadusshowesineja. Selle firma kaudu annan aastas ligikaudu 100 teadusetendust üle kogu Eestimaa. Samuti koolitan välja ka õpetajaid nii konverentsidel kui ka õppepäevadel. Hetkel kirjutan koos Prantsuse Lütseumi õpetajaga loodusõpetuse 3. klassi õpikut, mis peaks sügisel ilmuma.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Lasteaia lõpudiplomile oli mingil kummalisel põhjusel märgitud unistus saada tuletõrjujaks. Loomulikult oli see alatu vale, ning see oli sinna suvaliselt pandud. Tegelikult ei ole mul meeles, kelleks oli mul soov väiksena saada, kuna need vahetusid kiiresti, pea iga nädalaga. Kuid nii nagu ka paljudel lastel, oli ka mul mingil ajal tahtmine saada kuulsaks näitlejaks või lauljaks.

Miks otsustasite hakata õpetajaks ja kui kaua olete seda ametit pidanud?

Pärast gümnaasiumi lõppu soovisin minna Tallinnasse Georg Otsa muusikakooli laulmist õppima. Tegin sisseastumiskatsed, isegi solfedžo eksami ära, ent siis öeldi mulle, et profilauljaks saades pean minema häältepaelte operatsioonile. See tähendanuks vähemalt ligi poolt aastat sosinal rääkimist ja see ei sobinud mulle. Seejärel tegin Tallinna Ülikooli loodusteaduslike ainete õpetaja erialale sisseastumiskatsed. Läbisin need väga edukalt. Kui ma sinna ei oleks sisse saanud, siis oleksin hetkel arvatavasti mõnes uhkes restoranis peakokk, sest kolmanda valikuna soovisin õppida söögikunsti. Õpetajana olen ma töötanud aastast 2001. Seega õpetajana töötamise staaži on minul 17 aastat, millest Kristiine Gümnaasmimis olen töötanud peaaegu 13 aastat.

Milline on teie arvates hea õpetaja?

Ideaalset õpetajat ei ole olemas, kuid heal õpetajal on kindlasti mõned omadused järgmisest: olla oma õpetatavas ainevaldkonnas haritud ning end pidevalt arendamas-täiendamas käima, kannatlik, enesekindel, järjekindel, huvitav, karismaatiline, oskus end kuulama panna, tähelepanelik, oskus siduda käsitletatav teema arigeluga, empaatiline, kaval, hea suhtleja ja esineja, julge, ettevõtlik, koostööaldis, huumorimeelega, mõistev, kaastundlik.

Kõige toredam asi õpetaja töö juures?

Väiksemat ajavahemikku silmas pidades on kõige toredam asi õpetaja töö juures see, et iga tööpäev on erinev, unikaalne, huvitav ja üllatav. Suuremas plaanis on tore see, kui endised õpilased tulevad tänama oma õpetajat järjekindla kasvatamise ja õpetamise eest.

Kõige lõbusam, meeldejäävaim hetk koolist õpetajana olles?

Neid hetki on väga palju, raske on siit midagi esile tuua. Tihti on juhtunud nii, et õpetaja ütleb ühe lause, kuid õpilased võtavad seda veidi oma vaatenurgast lähtuvalt ja kokku võib saada midagi väga pöörast ja nilbet. Samuti ei lähe meelest, kui pidin üles astuma Arte Gümnaasiumis ühel suurüritusel, kus parodeerisin Hendik Sal-Sallerit.

Millega sisustate enda vaba aega?

Kõikide õpetajate vaba aeg möödub nende peamise lemmiktegevuse saatel ehk tundide ettevalmistamise või tööde parandamise lainel. Kuid kui vaba aega tekib, meeldib mulle käia jõusaalis, kinos ning sõpradega erinevatel üritustel ja restoranides. Lisaks meeldib söögitegemine, loodus- ja teadussfilmide vaatamine ning salvestamine, paljude erinevate teadusajakirjade ja erinevate raamatute lugemine, kusjuures köidavad mind eriti lisaks teadusraamatutele veel ka pedagoogilise psühholoogia ja avaliku esinemisega seotud raamatud. Vabal ajal üritan paljudest nii internetis kui ka füüsika- ja keemiakatsete raamatutest otsida uusi katseid ning neid järele proovida. Olen olnud aastaid võistlustantsija ning käinud muusikakoolis ja laulnud ligi 15 aastat kooris, mistõttu vahel harva meeldib ka klaverit mängida, laulusõnu kirjutada ning tantsuüritusi vaatamas käia.

Olen kuulnud, et valmistate maitsvaid küpsetisi, kust selline huvi on alguse saanud? 

Väga kaugest minevikust ehk siis, kui veel lasteaias käisin. Söögitegemine on alati salapärane ja võluv, sest tavalistest asjadest valmivad nagu imeväel maitsvad meistriteosed!

Kui sageli küpsetate?

Vanasti väga tihti, nüüd ajapuuduse tõttu harva ehk paar korda kuus. Suvel ja vaheaegadel rohkem, sest siis on ka külalistel põhjust mu korterisse külla tulla. Vaatan tihti telelviisorist teatud kokandussaateid, nagu Gordon Ramsay ”Tippkokk.” See saade inspireerib mind väga ja sealt saan väga palju uusi metoodilisi ja pedagoogilisi ideid, mida õpetajatöös õnnestub rakendada.

Mis on teie enda lemmikkook, küpsetis või magustoit?

Olen aastakümnete jooksul teinud väga palju erinevaid torte, kooke, küpsiseid, ning lemmikuid on palju. Kuna käin väga tihti väljas söömas, siis on kujunenud igas teatud kohas omad lemmikud.

Oskaksite välja tuua paar huvitavat fakti, mida keegi veel teie kohta ei tea?

Kuna mul on väga värvikas elu olnud, siis võiksin uusi huvitavaid fakte välja laduda igal uuel kuul. Aga mõned asjaolud võib ju põnevuse mõttes ka saladuseks jääda. On õpilasi, kes on pidanud mind ufoks või ajugeeniuseks. Kuid võin kinnitada, et ma olen peaaegu täiesti tavaline inimene koos mõningate eeliste ja puudustega. Kui aga üldse midagi skandaalset välja tuua, siis näiteks 8. klassi I trimestri keemiahinne oli mul kaks, ning mind on omal ajal gümnaasiumist väljaheidetud, kuid järjekindel, nagu ma oma olemuselt olen, ei ole ma allaandja tüüpi, ning kriisist ülesaanuna lõpetasin teise gümnasiumi neljade viitega pooleks. Huvitav fakt on ka see, et minu sünnipäev on 4. jaanuaril nagu ka tõenäoliselt läbi aegade maailma kõige kuulsamal teadlasel Isaac Newtonil. See viimane fakt on minu jaoks märgilise tähendusega!

Ilmselt kellelegi ei ole jäänud märkamata teie huvitav ja värvikirev riietus, kui see saladus ei ole, siis kust pärinevad teie pintsakud ja triiksärgid?

Üks minu Tallinna Ülikooli lemmikõppejõude Mai Normak on öelnud, et õpetaja peab esinduslik ja väga hea välja nägema. Teiselt poolt ei ole mulle kunagi meeldinud olla tavaline, silmapaistmatu ja üksluine inimene hallist massist. Mulle meeldib teistest erineda oma julguse, isikupärasuse, värvikuse ja ekstravagantsuse poolest. Ja kuna seda on mitmel pool märgatud, tähele pandud ja see on tekitanud huvi inimestes, siis järelikult on see meeldiv tunnustus.Erinevaid värvikaid pintsakuid ja triiksärke olen endale hankinud välismaal käies, samuti ka interneti vahendusel tellinud.

On teil mõni teostamata unistus, mida täita soovite?

See on üks väga armas küsimus! Loomulikult on minul unistusi! Mängida mõnes muusikalis, avaldada oma elu jooksul vähemalt kolm raamatut, millest üks oleks ilukirjanduslik teos. Suureks unistuseks on saada Eesti Teaduse populariseerimise peaauhind ning luua omanimeline fond, mille eesmärgiks oleks aidata kas osaliselt või täielikult kõndimisvõime kaotanud inimesi. Unistuseks oleks leida ka juurde vaba aega välja puhkamiseks ja sõpradega rohkem koos olemiseks.

Mis on teie elumoto?

Hinded, õnn ja lugupidamine tuleb inimesel ise välja teenida! Selle saavutamiseks peab inimesel olema paigas eesmärgid, siis edukas plaan nende realiseerimiseks ning kindel tegutsemistahe. Nende koosmõjul ja pingutamisel sünnivad suured saavutused ja isegi väiksemad või suuremad imed. Niisama mõttetult ja tegevusetult passides ei juhtu mitte midagi head! Peab tegutsema ja pingutama ning oma saavutuste üle rõõmu tundma ning olema tänulik!


Sõbrapäeval mängiti saalihokit



Sõbrapäeval, 14. veebruaril mängisid põhikooli, gümnaasiumi ning õpetajate võistkonnad saalihokit. Meeleolukal turniiril saatis edu õpetajaid, kes suutsid alistada mõlemad vastased. Põhikool ning gümnaasium leppisid omavahel viiki.

kolmapäev, 14. veebruar 2018

5.-6. klasside minikonverents «Meie inimesed»



5.-6.klasside minikonverents keskendus meie kooliga seotud inimestele. Kõik õpilased tegid eelnevalt miniuurimused   vilistlasest, lapsevanemast, õpetajast või mõnest koolitöötajast.Parimad esitasid oma töid sünnipäevakonverentsil.

Avaettekanne oli luuletajast Ellen Niidust, kes on meie kooli hümni sõnade autor. Adrian Abneri ettekannet ilmestas katkend Ellen Niidu sõnadele loodud lastelaulust «Rongisõit».Värvikate piltidega jäi meelde ettekanne meie kooli käsitööõpetajast Riina Neemelast, kehalise kasvatuse õpetajast ja kiirkäijast Margus Luigest, legendaarsest kirjandusõpejast Helmi Kellest.Väga ilmeka esinemisega paistis silma Raul Korolev ettekanne huvijuhist Mart Usinast.
Hea sõnaga olid oma kooliaastaid meenutanud uurimustes mitmed vilistlased ja lapsevanemad.Esinemised lõpetas ülevaade koolihümni viisi autorist Olav Ehalast. 5.klassid olid ka ära õppinud Olav Ehala «Lustilise lumelaulu».

Gümnasistide poolt tervitas konverentsi 11.klassi õpilane Grete  Parve oma venna ja meie kooli vilistlase 8.klassis kirjutatud koolilluuletusega.

Direktor Tiina Pall soovis konverentsitraditsioonile pikka iga ja avaldas lootust, et nii mõnigi tänane esineja aastate pärast samasse koooli oma koolimuljeid tuleb jagama.


Sigmar Kams
11.ab

3.-4. klasside minikonverents „Eestimaa loodus”



Teisipäeval, 13. veebruaril tähistas Tallinna Kristiine Gümnaasium oma 99.sünnipäeva kolmeosalise minikonverentsiga ’’Meie Eesti’’.

 3.-4. klasside alateemaks oli ’’Eestimaa loodus’’. Õpilased tutvustasid  mitmeid Eesti looduskaitsealasid, rabasid, soid, rahvusparke. Kirjeldati vabas looduses elavaid loomi ja ka koduloomi. Kusjuures võis endale tuntud loomade kohta teada saada fakte, mida varem ei teadnud. Hästi toodi välja jääaja mõju Eesti maastiku kujunemisele. Tutvustati Eesti suurimaid ja sügavaimad järvesid. Saime teada, et Peipsi järv kuulub oma pindala poolest Euroopa TOP5 hulka . 

Külalisesinejana astus üles keskkonnaekspert ja loodusfotograaf Olavi Hiiemäe. Olavi Hiiemäe andis hariva ja meelelahutusliku ülevaate sellest, kuidas metsas käituda, eriti kui oled loodusfotograaf ja üritad ka ohtlikematele loomadele ligi pääseda. Külaline esitles enda jäädvustatud häid pilte ja iga pildiga oli tal rääkida oma lugu. Ta kõneles metsa ilust ja võlust ning rõhutas, et kui oled kannatlik, näitab mets sulle kõike. Samas tutvustas ta ka ohte, mis metsas võivad valitseda, ja rääkis oma kogemuse põhjal, kuidas ohu korral tegutseda.

Oli äärmiselt huvitav konverents, mis avardas silmaringi ja saadud teadmised on  kindlasti  abiks 15.veebruaril toimuval viktoriinil.


Reti-Lis Sabalisk 
11.ab

1.-2. klasside minikonverents „Minu kodu“



13. veebruaril tähistati Kristiine Gümnaasiumis kooli 99. sünnipäeva minikonverentsiga „Meie Eesti“.

Konverentsi esimeses osas  „Minu kodu” esinesid 1.-2. klassi õpilased. Minikonverentsi avas direktor Tiina Pall, kes soovis pikka iga gümnasistide poolt pea kümme aastat tagasi algatatud konverentsitraditsioonile. Minikonverentside päev I ja II kooliastmele oli sel aastal esmakordne. 1-2. klassi õpilased tutvustasid oma ettekannetes ja esitlustes koduümbrust ja Kristiine linnaosa tähtsamaid paiku.Vahepaladeks loeti koduteemalist omaloomingut. Kõik õpilased said konverentsil esineja tähtsa rolliga suurepäraselt hakkama.

Külalisesineja olid lapsevanem Teet Allas, kes rääkis õpilastele oma kooliajast, spordi tähtsusest, käitumise põhitõdedest nii kodus kui koolis.  

Niisugune kooli sünnipäev oli õpetlik ja pidulik.

Simona Juul
11.ab

3.-4. klassi mälumängu tulemused

3.-4. klassi mälumängu esimese vooru tulemused (8.02.2018)

1. C-OPS- 12 (4.d)
1. Ruubikukuubik- 12 (4.a)
1. Music Girls- 12 (4.a)
4. Hiired on vihased- 10 (3.d)
4. Naksitrallid- 10 (3.a)
6. Gepardid- 8
7. Sussid- 6 (3.d)
7. Girls-6 (3.d)

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kooli sünnipäevale pühendatud mälumäng

Neljapäeval, 15. veebruaril kolmanda tunni ajal toimub kooli sünnipäevale ning Eesti Vabariigi juubelile pühendatud mälumäng.

Raadio vahendusel esitatakse viisteist Kristiine gümnaasiumiga ning Eesti Vabariigiga seotud küsimust.

Auhinnatakse iga vanusegrupi parimaid

Vanusegrupid

1.-2. klass
3.-4. klass
5.-7. klass
8.-12. klass

Võistkonna moodustavad mängu ajal tunnis olevad õpilased.

Mängu ajal on interneti kasutamine keelatud

Pärast mängu tuuakse vastused huvijuhi kabinetti.

Sõpruskohtumine saalihokis


Kolmapäeval, 14.veebruaril kell 14.00 kohtuvad saalihokis õpetajad ning õpilased 


reede, 9. veebruar 2018

Kai Rei-Pikajago: Positiivsus aitab elus edasi!


(Foto: Erakogu)

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi muusikaõpetaja Kai Rei-Pikajago on õpetajana töötanud juba üle 10 aasta ning leiab ikkagi igast päevast motivatsiooni, et anda haridust oma õpilastele. Õpetajaga vestles kümnendik Marleen Niibek.

Kui kaua olete Tallinna Kristiine Gümnaasiumis juba muusikaõpetaja olnud?

Siin koolis olen alates 2004. aastast. See on siis 14 aastat.

Millistes koolides olete veel õpetajana töötanud?

Kui lõpetasin Georg Otsa Muusikakooli, läksin edasi õppima Eesti Muusikaakadeemiasse ning samal ajal alustasin ka tööd õpetajana Kose Muusikakoolis. Ma olin seal klaveri- ja solfedžoõpetaja. Eelmisel aastal  töötasin kahes koolis korraga, 32. Keskkoolis ja Kristiine Gümnaasiumis.

Millised isikuomadused on  teie arvates vajalikud muusikaõpetajale?

Esmane, ja kõige tähtsam, on minu arvates see, et peab oma õpilasi armastama. Teiseks peab kindlasti armastama muusikat. Siis ehk juhtubki  nii, et inimene sobib muusikaõpetajaks. Olen enda arvates ikkagi pigem range. Ma ei ole kindlasti mitte hea ja leebe õpetaja. Arvan, et rangus aitab sellele kaasa, et üldse muusikatunnis midagi selgeks saab. Kui väiksematega hakata noote õppima ja pille mängima, siis peab olema nõudlik. Kui olla leebem, siis ei pruugi olla kord majas. Eriti on seda näha väiksemate lastega, sest just neist on moodustatud  väga suured klassid, kuni 30 õpilasega, ja kui pisikesi lapsi on nii palju ning anda neile kõigile pillid kätte, lubades igal lapsel midagi tegema hakata, siis tekib üleüldine kaos. Samasugune olukord võib  tekkida  isegi plaksutamise ja rütmi mängimisega, kui igaüks omal ajal mängib. Aga kui olla range, siis nad kuuletuvad väga hästi.

Milliseid klasse on kergem õpetada, kas vanemaid või nooremaid?

Eks kõik on enam-vähem ühtemoodi. Seda  ei oska isegi öelda, sest olen tõesti unikaalne selles suhtes, et muusikaõpetajana saan õpetada nii 1. kui ka 12. klassi. Tavaliselt on ikka spetsialiseeritud kindla vanuse peale. Aga kokkuvõttes on kõik lapsed ühtemoodi toredad. Kõike peakski olema, sest nii suured kui väikesed täiendavad üksteist. Kui väikeste lastega muudkui hüppad ja kargad ning näitad neile palju asju ette, siis vanemate õpilastega saab mõelda ja arutada erinevate asjade üle. Muidu muutukski see igapäevane töö liiga lihtsaks ja rutiinseks.

Kus veetsite oma lapsepõlve ja mis teil sellega seoses meenub?

Lapsepõlve  veetsin põhiliselt Kosel, sest käisin kuni 8. klassini Kose Keskkoolis, samuti ka muusikakoolis. Meil oli Kosel oma maja, kus tegime koos vendadega näidendeid. Mul on nimelt kaks venda. Mina olin lastest kõige vanem ja mängisin klaverit, noorem vend õppis viiulit ja mõnikord mängisime pille ka koos, kui väiksed olime, aga mu keskmine vend ei õppinud muusikakoolis. Seoses muusikakooliga oli ka igasuguseid erinevaid esinemisi. Põhiliselt kulus  lapsepõlv siiski klaveri harjutamisele. 

Kuidas kulges teie haridustee?

Kui ma kaheksanda klassi ära lõpetasin, tulin Tallinnasse ja läksin kõigepealt Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Seal õppisin klaverit. Lõpetanud klaverieriala, soovitati mul minna ülikooli muusikapedagoogikat õppima, kuna kasulik oli omandada  ka koorieriala. Kohe pärast Otsa kooli lõpetamist läksin 19-aastaselt muusikakooli klaveriõpetajaks ja paralleelselt õppisingi ülikoolis ning töötasin. Kui olin tolle aja Tallinna Riikliku Konservatooriumi ära lõpetanud, läksin muusikakooli õpetajana tööle ning aastal 2009 otsustasin minna Tallinna Ülikooli, et omandada magistrikraad kasvatusteaduste alal. See oli siis natuke teoreetilisem pool. Muusikaakadeemias oli lihtsalt hästi palju muusikat, pillimängu ja koorijuhtimist. Nüüd siis õppisin juurde ja tegin teise magistri sellega, et õppisin kasvatusteadust.

Kas teil sellist mõtet ei tulnud, et minna välismaale muusikat õppima?

Tol ajal ei olnud see populaarne. Siis ma ei mõelnud selle peale. Isegi siis, kui ma Georg Otsa Muusikakooli lõpetasin, oli veel selline aeg, et suunati kuhugi edasi. Paljud meist suunati erinevatesse Eestimaa kohtadesse, aga kuna olin muusikakoolis käinud, avanes mul võimalus õppida Tallinnas ja töötada Kosel. Sel ajal ei mindud välismaale. Kui ma Muusikaakadeemia olin ära lõpetanud, siis avanes alles võimalus hakata esinema kooridega välismaal. Senimaani polnud avanenud ühtki võimalust välismaale minekuks. Õppimine välismaal ei tulnud sel ajal isegi mõttesse. Muidugi hiljem oleks võinud minna küll, aga siis olid juba töökohad ja õpilased väga südamelähedaseks saanud. Mulle on alati olnud õpilased väga tähtsad. Nagu enda lapsed.

Mida  töö muusikaõpetajana teile annab? 

Tegelikult annab ikkagi päris palju rõõmu. See ongi üks  suur elu osa. Ma olen enda elust väga palju aega pühendanud  tööle, sest kooridest olen kohanud väga andekaid inimesi. Kose Gümnaasiumis tegin poistekoori alates 2. klassist. Ja ma juhatasin seda koori nii kaua, kuni need poisid, kes alustasid 2. klassist, läksid 12. klassi. Siis oligi nii, et kogu aeg kulus poistekoorile. Edaspidi  juhatasin Harjumaa poistekoori. Hiljem olin veel abidirigent Eesti Lastekoori juures ja pärast seda tulin siia kooli. Põhimõtteliselt olen armastanud õpilasi, kes on olnud nendes koorides ja kogu energia on seetõttu läinudki õpetajaks olemisele.

Te olete juba üle 10 aasta teinud sellist tööd. Kus te leiate motivatsiooni? Kas töö üksluiseks ei muutu?

Eks ta tegelikult natuke ikka muutub. Ma olen juba eelmisest aastast alates mõelnud, et nüüd oleks aeg koolist ära minna. Kõik on kuidagi sama. Enam ei ole midagi sellist, mis väga põnev ja huvitav oleks. Aga samas mõtled enda jaoks midagi välja ja ikkagi on iga päev erinev ja uus. Nii et mingisugune piir tuleb ette, aga siis leiad muudest asjadest jõudu. Mida vanemaks muutud, seda leebemaks ise muutud ka, siis leiad erinevaid meetodeid,  kuidas eesmärke saavutada. Igast päevast leiab midagi uut. Muidugi, mis on väga hea, eriti siin meie koolis, on see, et lapsed on äärmiselt toredad ja annavad nii palju energiat. Ma olen otsinud küll teisi töökohti,  mõelnud, kuhu minna ja mida teha,  aga lõppkokkuvõttes olen ma ikkagi siia kooli  edasi jäänud. Ma ei tea,  missugune see põhjus peaks olema, miks siit ära minna.

Kuidas olete mõjutanud õpilasi enda ümber?

Sellele on väga keeruline vastata. Ma olen aidanud ja toetanud muusikakoolis käivaid õpilasi, kui on vaja eksamiteks valmistuda. Lapsed,  kes jäävad juba 1. klassis silma muusikalise andega, olen otsekohe suunanud muusikakoolidesse õppima. Mõned on läinud Kullosse ja osad Nõmme Muusikakooli. Tavaliselt olen võtnud ka vanematega ühendust ja selle üle on oldud väga tänulikud. Olen suunanud ka veel poisse poistekooridesse, sest nende puhul on väga eriline, kui nad laulavad. Tüdrukud laulavad iseenesest suure heameelega. Aga kui poisil on hea hääl ja kuulmine, siis olen suunanud kas Rahvusakadeemia Rahvusooperi Poistekoori või EMLS-i üle-eestilisse poistekoori Kalev.

Millega te pärast tööd või vabal ajal tegelete?

Praegu on nii, et ehitame Kosele maja. Renoveerime. Kõik nädalavahetused oleme peamiselt seal. Kevadel, suvel ja sügisel on sealses aias palju tegemist. Talvel tegeleme siis remondiga, kus ma  proovin jõudumööda  aidata.

Kas oskate nimetada mõnda heliloojat või -teost, mille kuulamine teis muusikahuvi äratas ning selle poole suunas?

Kui ma lastemuusikakoolis käisin, siis ma tegelikult ei jaganud nendest heliloojatest mitte midagi. Ma õppisin ning mängisin teosed ära. Ei oskagi sellest perioodist ühtegi teost nimetada. Aga kui Otsa kooli läksin, siis hakkas mulle meeletult meeldima Schubert ja Debussy. Mäletan, millise rõõmuga neid mängisin. Ja siiamaani on mulle Debussy klaverilood väga armsad. Tema kogus  on väga palju klaveriprelüüde ja kogu Debussy helikeel meeldib mulle väga.Üldse meeldib mulle impressionistlik muusika. Veel meeldib mulle Mozart, eriti südamelähedased on tema klaveripalad. Mozarti ooperid ei ole mulle väga suurt muljet jätnud, kuid üldiselt on  Mozartit  lihtne, kerge ja armas kuulata, kuid tegelikult väga keeruline mängida. Tema teosed on väga tehnilised. Mäletan, et kui õpetasin Kose Muusikakoolis, siis nägin tohutult vaeva Mozarti teoste õpetamisega, just tema tehnika harjutamisega.

17. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia maailmaesmaesitlus ja Arvo Pärt on juba 7. aastat enim esitatud nüüdisaegne helilooja. Mida arvate selle põhjal eesti muusika hetkeseisust?

Arvo Pärt meeldib mulle tõesti.  Ja ükskõik, mis teoseid ma olen kuulamas käinud, siis mitte kunagi pole ära tulnud ilma sellise tundeta,  nagu oleks kuskil teises dimensioonis viibinud. Ta tõesti mõjub hästi. Seega võib kindlasti öelda, et eesti muusika on heas seisus. Meil on väga palju häid õpetajaid ja tegelikult on ka inimesi, kes õpivad muusikat heliloojana. Praegu on juurde tulnud väga palju noori ja huvitavaid helioojaid. On ka väga põnevaid kooriteoseid, mida on ette kantud. Minu arvates on äärmiselt palju ilusat ja huvitavat koorimuusikat. Neid olen ka palju käinud kuulamas. Evelin Kõrvits ja Evelin Seppar jätsid mulle sügava mulje ja ka Rasmus Puur, kes on endale natuke rohkem nime teinud.

Juhite ka ise koori. Kumb on keerulisem, kas koorijuhtimine või dirigendi töö? Milliseid omadusi see nõuab?

Orkestri  dirigent pole ma kunagi olnud. Ei kujutagi tema tööd ette. Nii palju, kui me õppisime koolis, siis see tundus väga täpne ja ma arvan, et sellega ma isegi toime ei tuleks. Aga koori dirigeerimine mulle väga meeldib. See nõuab enesekehtestamist ja isiksuseomadusi, et jõuda selleni, et inimesed tahaksid üldse sinu kooris laulda. Ja huvitav on jälgida, kuidas  koor toimima hakkab. Kahtlemata on vaja musikaalsust ja armastust muusika vastu.

Eesti Vabariik saab veebruaris 100 aastaseks. Kuidas tähistate EV 100. sünnipäeva?

Eks ma kõigepealt tähistan seda koolis suurte aktustega. Meil on koolis planeeritud neli aktust. Aga päris Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, oleme tavaliselt olnud kodus. Mina ei ole kunagi  käinud teistel kontsertidel. Sel ajal on mul endal olnud alati nii palju esinemisi, et eraldi kuhugi pidulikule kontserdile ei jaksagi minna. Siis oleme lihtsalt vaikselt kodus, korraldame terve perega piduliku lõunasöögi ema juures ja paneme lipu lehvima.

Kuidas võrdleksite elu Nõukogude Eestis ja praeguses Eesti Vabariigis?

Kui oli nõukogude aeg, siis ma olin alles laps ja lapsepõlves tundub kõik nii ilus. Nii et mina küll ei oska mõelda, et see nii kole aeg oleks olnud ja praegu on nii ilus, sest mulle tundus ka too aeg väga kena. Kokkuvõttes tundub lapsepõlv alati ilus. Sel ajal olid ka laupäevad koolipäevad, nii et praegu on selles suhtes lihtsam. Muidugi on tehniliselt praegu kõik rohkem arenenud. Nüüd näiteks tohib ka jõulupühi tähistada, nõukogude  ajal ei tohtinud. Elu on kindlasti palju  paremaks läinud. 

Kui oleks teie võimuses, siis mida muudaksite Eestimaal?

Eks minu võimuses ei ole midagi muuta. 

Kas õpetaja palgad võiksid olla kõrgemad?

Õpetajate palgad võiksid olla alati kõrgemad. Loomulikult. See on nagu lõputu teema, mida ma pidevalt kuulen. Kogu aeg räägitakse sellest, et õpetajate palgad tõusevad, aga siis tõuseb hästi vähe ja tegelikkuses ei tõuse üldse. Sooviks, et inimesed võiksid saada oma töö eest rohkem palka, sest praegu on väga suured vahed neil, kes on omanikud või välismaal suurte asutuste omanikud. Nende palgad on üüratud. Kogu meie ühiskond rajaneb sellel, et palgatöö tegijad saavad vähem raha. Samuti võiks haridusvaldkond  olla natuke rohkem tasustatud. Kuigi haridust hinnatakse üha rohkem ja isegi töökoha saamisel on haridusel väga oluline osa. Aga palkadel erilist vahet ei ole. Üleüldiselt mõtlen ma seda, et inimene, kes teeb tööd, võiks natuke paremini elada. Kuigi, kui mõelda, kuidas inimesed elasid nõukogude ajal, siis elame niigi praegu paremini. Aga midagi erilist minul küll kurta ei oleks. Ja õpetajana ei tehta tööd kunagi palga pärast.Vähemalt mina ei ole kunagi raha pärast oma tööd teinud. Kui ma kogu aeg mõtleks, kui palju ma tunni eest raha saan, siis ma küll koolis ei oleks. Ma ei mõtle selle peale kunagi.

Mida soovite kinkida Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks?

Kontserte, mis meil siin on. Need on ainukesed variandid, millega mina saan üldse midagi anda. Praegu väljaspool kooli mul esinemisi ei ole, sest siin on küllalt suur koormus. Siiski saaks kinkida ikka muusikat. Isegi tundides saab rääkida väikestele lastele meie kodumaast ja laulda isamaalisi laule. Seda ma saangi kinkida Eesti Vabariigile.

Tallinna Kristiine Gümnaasium saab sel aastal 99. ja järgmisel 100. aastaseks.  Eesti Vabariigiga on vanusevahe ainult üks aasta, mis on väga muljetavaldav. Kuidas planeerite tähistada kooli 100. sünnipäeva?

Sellega seoses on palju mõtteid. Praegu veel ei tea, kus kohas pidada, aga igaljuhul peaks toimuma kooli sünnipäeva kontsert väljaspool koolimaja. Ettevalmistused sünnipäevapeoks juba käivad. Järgmisel aastal on  kooride mõttes hea, kuna siis on ka laulupeo-aasta, mistõttu toimub  laulupeo ettevalmistus, kooli sünnipäeva ettevalmistus ja eks neid esinemisi tuleb järgmisel aastal väga palju. Kindlasti koolis ja ka väljaspool kooli. Minu üheks  mõtteks oli see, et musikaalsetest vilistlastest, kes on selle kooli lõpetanud ja keda on tegelikult väga palju, moodustada vilistlaste koor. Aga see on selline ilus mõte. Siiski arvan, et kui seda hakata kiiresti juba praegu organiseerima, siis oleks see võimalik ka.

Milline on teie elumoto?

Mulle tundub, et selline rõõmsameelsus või ka positiivsus aitab elus edasi. Niikaua, kui olla inimene, kes ei kibestu ega muutu kurjaks, saab kõigega hakkama.


neljapäev, 8. veebruar 2018

Kristiine gümnaasium tähistab 99. sünnipäeva minikonverentsiga

Tallinna Kristiine Gümnaasium tähistab teisipäeval, 13. veebruaril  oma 99. sünnipäeva minikonverentsiga „Meie Eesti“. Kell üheksa algaval konverentsil esinevad kooli aulas 1.-6. klassi õpilased ning külalised: endine jalgpallur Teet Allas, keskkonnaekspert ja loodusfotograaf Olavi Hiiemäe ja reklaamivõrgustiku SmartAD juht Rando Rannus.  

Minikonverents koosneb kolmest osast. Esimese osa ettekanded on teemal „Minu kodu“, teises osas keskendutakse Eestimaa loodusele ning kolmandas osas meie inimestele. 

Konverentsi eestvedaja Piret Vahtra sõnul on tegemist kooli 90. juubelil alustatud traditsiooniga, mis on muutunud õpilaste poolt üheks aasta hinnatuimaks ürituseks gümnasistidele, kes  esitlevad igal aastal sünnipäeva konverentsil oma uurimuste tulemusi. „Sel aastal on uurimuste tegijad 1.-6. klassi õpilased. Nende ettekannetes näeme õpilase silmade läbi Eesti kodu, loodust ning kooliga seotud inimesi: vilistlasi, lastevanemaid ja õpetajaidki.

Konverentsi ajakava

9.00 1.-2. klass „Minu kodu“
10.30 3.-4. klass „Eestimaa loodus“
12.00 5.-6. klass „Meie inimesed“

Tallinna Kristiine Gümnaasium asutati 13. veebruaril 1919. aastal. 2018. aastal lõpetab kooli 93. lend.




kolmapäev, 7. veebruar 2018

Mälumängu tulemused

Mälumängu esimese vooru tulemused (7.02.2018)

5.-7. klass

1. 7.a- 5
1. 5.c- 5
3. 7.a- 4
4. 6.b-3

8.-12. klass

1. Company (10.ab)- 9
1. Antihype (11.ab)-9
3. 11 Girls (11.ab)-4
3. FC Higi (12.ab)-3



neljapäev, 1. veebruar 2018

Marika Ritso: Ilmselt olen õiges kohas




Foto: Erakogu 


2017. aasta noore õpetaja tiitli on pälvinud Tallinna Kristiine Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marika Ritso, kes on võitnud nende aastatega õpilaste südamed. Õpetajaga vestles kümnendik Carmen Kartau.


Rääkige oma eluloost.

Olen pärit Lõuna-Eesti väikesest külast nimega Karula. Käisin Lüllemäe Põhikoolis, mis oli kodust viie kilomeetri kaugusel. Peale põhikooli läksin edasi õppima Valga Gümnaasiumisse. Peale gümnaasiumi lõpetamist olin ma nii arg, et ei julgenud Tallinna Ülikooli katsetele minna, sest mulle tundus, et Tallinn on nii suur ja täiesti võimatu, et ma saaksin suurlinnas hakkama. Sellepärast läksingi Tartu Meditsiinikooli bioanalüütikuks õppima. Õppisin meditsiini, kuigi ma tegelikult ei ole väga meditsiinihuviline.  Kui ma olin aasta aega ära õppinud, otsustasin, et Tartu linn on nüüd selge,  proovin ja katsetan ikkagi Tallinnasse ülikooli pääseda. Saingi ülikooli sisse ja lõpetasin Tallinna Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Peale ülikooli, või juba ülikooli kõrvalt viimastel kursustel, hakkasin käima Nissi Põhikoolis tunde andmas. Ma olen ikka päris kaua õpetajana töötanud. Siis tekkis õpetamises paus, sest väikese vahega sündisid mu lapsed. Andsin ka ühe aasta Sõpruse puiesteel Tallinna Tööstushariduskeskuses eesti keele ja kirjanduse tunde. Vaatasin, et kutsekoolis on ikka palju raskem. Häirima hakkas see, et seal ei olnud ainealaseid konkursse ja olümpiaade. Õpetamise  kõrvalt olen ka umbes viisteist aastat tegelenud ühe spordivõistluse korraldamisega. Võistlussarja nimi on Xdream. Võibolla oled kuulnud?

Kus näete ennast kahekümne aasta pärast?

Koolis. Ma tõesti naudin koolis töötamist ja õpetamist. Ilmselt ma olen ikkagi ka tulevikus Tallinna Kristiine Gümnaasiumis, aga no kes teab. Jätkaksin igal juhul tööd õpetajana.

Kui saaksite muuta midagi maailmas, siis mis see oleks?

Olen ikka mõelnud, et igasuguseid haiguseid ja puudeid võiks inimestel vähem olla. Eriti pani see mõtlema peale laste sündi. Seda valu näha, kuidas lapsed ja lähedased kannatavad, on päris kurb. 

Kui te saaksite kirjutada oma raamatu, siis millest see räägiks?

Raamatut ma ilmselt ei kirjuta, kui nüüd päris aus olla. Aga kui peaks, siis ma kirjutaks armastusest või siis enda tunnetest lüroeepilises vormis. Ma riime ei hakkaks taga ajama.Teine variant oleks saata kirju tundmatule kangelasele. 

Millised on teie kooliaja parimad mälestused? 

Suurima julgustükiga sai meie klass hakkama ühel külmal talvehommikul. Tunnid polnud veel alanud, kui keegi tuli mõttele, et ei viitsi ajalugu õppida, peidame end parem ära. Õues oli tol hetkel veel pime, nii ei pidanud me enda varjamisega eriliselt pingutama: kustutasime tuled ära ja pugesime kõik laudade alla. Kui tunnikell helises, olime kõik vait. Imekombel ei itsitanud ega lollitanud keegi, kõik võtsid asja väga tõsiselt. Õpetaja tuli klassi ja nähes, et klassis õpilasi pole, läks meid mujale otsima. Imelik, et tal ei tulnud pähegi tulesid põlema panna. Siis otsiti meid juba klassijuhatajaga, oldi hämmingus, et kuidas saab terve klassitäis õpilasi lihtsalt kaduda. Lõpuks panime vaikselt jälle tuled põlema ning istusime kõik oma kohtadele. Kui õpetaja uuesti klassi vaatama tuli, tegime näo, nagu poleks midagi olnud ja et juba ootasimegi teda. Mingit pahandust sellest õnneks meile ei tulnud.

Kõige põnevam minu kooliajal oli peakorrapidaja amet. Korrapidajaks olemise nädalat ootasin suure põnevusega. Miks oli see siis nii eriline? Eks ikka sellepärast, et sain poolest vene keele tunnist priiks: tuli ju läbi käia kõik klassid ja märkida sööjate arv ning see siis sööklasse viia. Sain rahulikult jalutada, ilma nautida (söökla asus kõrvalhoones) ja mõne popitaja või hilinejaga juttu puhuda. Üldiselt väga eredaid mälestusi pole. Olen selline väga korralik laps olnud ja probleeme polnud, ei paistnud millegagi silma. Selline tavaline laps.

Meenutage oma lemmikõpetajat. Milline ta oli ja mida olete temalt õppinud?

Lemmik on mul kõige esimene õpetaja. Tegelikult on ta mu ema. Ta õpetas mulle  algklassides kõiki aineid ja kuuenda klassi lõpuni ka eesti keelt. Tegelikult ma arvan, et minu õpetamise pisik ongi temalt saadud. Juba esimeses klassis ma teadsin, et minust saab õpetaja.  Mida ta mulle on õpetanud? Ma ütleks, kõike. Ema õpetab ikka kõike. Kuna me olime hästi lähedased ja pidevalt ninapidi koos, siis tegelikult mu õde oli sellepärast lapsepõlves päris kade. Suutsime nii suhelda, et ei  pidanud lauseid lõpetamagi, kui teadsime juba, mida teine öelda tahab. Kui mul praegugi probleeme on, siis  helistan emale. Teised ikka naeravad, et ise juba ema ja käib ikka: „Emme, emme!“  Emalt olen õppinud töökust ja visadust, järjepidevust ning kannatlikku meelt. Allaandmine ei ole teema, igal juhul tuleb võidelda. 

Õpetaja amet ongi hästi raske ja vastutusrikas, kindlasti mitte kergete killast. Kuidas sündis otsus saada pedagoogiks? Kas sellele mõttele aitas kaasa teie lemmikõpetaja?

Ma arvan küll, sest kui ma olen mõelnud tagantjärele, kust see õpetamise soov alguse sai, siis ega ma ei mäleta. Ilmselt olen kogu aeg tahtnud õpeajaks saada. Ma ei kujutaks ette ennast mujal. Kui ma isegi meditsiinikoolis käisin, siis tundsin, et ma võin küll õppida või töötada sellel erialal, aga see pole ikka see, mida ma teha tahaksin. Tavaliselt ei meeldi mulle asju pooleli jätta, aga meditsiinikooli jätsin, et oma unistusi täita. 

Missuguseid üritusi teie kooliajal korraldati ja kas praeguste üritustega saaks paralleele tõmmata? 

Üritused on suhteliselt samad: stiilinädalad, karnevalid, rebaste ristimine, jõulupidu.  Gümnaasiumist on eredalt meeles koolidiskod, mis  olid  hästi huvitavad ja vahvad. Tüdrukud kogunesid kambakesi kokku ja koos tantsiti mitmeid tunde. Kui  tänapäeval on õpetajatel hirm, et üritustel noored püüavad alkoholi või  narkootilist ainet tarbida, siis meil polnud midagi sellist, olime naiivsed, siirad maalapsed. Oligi lihtsalt tantsupidu. Kui meie koolis peale jõulupidu pakutakse noortele võimalust peoks, kaovad kõik kiirelt. Huvitav, kuhu see minu lapsepõlveaegne diskohuvi kadus? Linnas  on vist teised võimalused.

Te olete eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kuidas kujutate ette eesti keele eksameid viiekümne aasta pärast?

Kõige suurem hirm on ikkagi see, kas eesti keel üldse püsima jääb. Internetis kasutatav keel on lihtne, kõnekeelne. Noored ei mõtle suhtlemisel õigekirja peale. Kui tulevikus ongi eesti keele eksam, siis see raudselt ei ole sellises vormis nagu praegu. 

Aga miks on üldse eesti keelt gümnaasiumis vaja eraldi õppeainena õppida? 

Me oleme ju eestlased ja põhikoolis omandatu on piisav, et elus hakkama saada. Eesti keel on tegelikult raske. Sellel on nii palju nüansse. Olen päris kindel, et ka keeleteadlased tunnevad, et on veel, mida õppida.  Noorte vähene lugemus ja keskendumisvõime on suured probleemid. Tihti ei osata end arusaadavalt väljendada, tahetakse kasutada toortõlkelisi sõnu, kuna eestikeelne sõna ei tule meelde. Piltlikest väljenditest ja fraseologismidest aru ei saada, nii palju on sõnu, mille tähendust ei mõisteta isegi konteksti abil. Ikka on vaja õppida ja lugeda, lugeda ja lugeda.

Mida te arvate üldse laste kodutööde mahust? On seda piisavalt, liiga vähe või arvate, et mida rohkem seda parem?

See on erinev kooliti ja aineti. Ma leian, et algklassides tegelikult on kodutööd vajalikud. Just sellepärast, et tekiks õppimise harjumus ja kohusetunne. Kui algklassides õpetajad ei anna õppimist, siis hiljem laps ei tule selle pealegi, et peaks kodus õppima.  Kodutööd on olulised ka keeleõppes, kus sõnade tuupimine on üks suur osa protsessist. Kirjanduse õpetajana ütlen, et on ilukirjandusteoseid, mida on vaja läbi lugeda.  Õigeks ei pea kodutöö andmist siis, kui õpetaja otsib ja mõtleb, mida küll lastele kodutööks jätta. Leian, et tegelikult on lastel koormus niigi suur.

Te olete valinud eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala. Kuidas tundub, kas eesti keelt õpetatakse põhjalikult ning piisavalt või tahaksite selle juures midagi muuta? 

Ma arvan, et eesti keele õpetamisega on praegu küll kõik korras. Kui tunde vähemaks ei võeta, siis on hästi. Ikka on tore, kui on tunde rohkem ja on aega keelde ja kirjandusse süübida ning mingit romaani rohkem analüüsida või lahata, aga põhja peaks saama ilusti kätte.

Mida ise kooliajal õppisite, just nimelt eesti keeles? Kas samu asju mis lapsed praegu või pigem keskendusite kirjanduslikule poolele?

Mulle tundub, et õppekava on suhteliselt sama. Ma lugesin küll kordades rohkem-  olin raamatukoi. Suve jooksul lugesin vähemalt kakskümmend raamatut läbi või isegi rohkem. Tänapäeva lapsed ei taha üldse lugeda.

Te olete ka klassijuhataja. Kaua olete klassijuhataja ametit pidanud? Mis on olnud selle juures kõige raskem?

Praegune kümnes klass on mul nii öelda teine. Kõige keerulisem on muidugi see, kui ma näen, et lapsel on raske, enda meelest toetan, julgustan, abistan teda ja pakun välja lahendusi, kuid laps loobub abi vastu võtmast, annab alla.

Et klassijuhataja saavutaks oma klassiga hea kontakti on vaja kindlasti palju tööd ja vaeva näha. Kuidas teie olete selleks vaeva näinud ja selle saavutanud?

Kui aus olla, siis ega ma väga palju vaeva näinud ei olegi. Tähtis on klassi ja juhataja vaheline koostöö. Minu moto on see, et headus sünnitab headust. Ma püüan arvestada laste soovide ja huvidega. Annan neile vabadust.   Eesti keele õpetaja eelis on muidugi ka see, et viiendas- kuuendas klassis on eesti keele tunde viis korda nädalas. Nendes tundides me kasvame kuidagi kokku. Kirjanduslikel teemadel arutlemine avab lapsi. Ma olen kohe alguses öelnud, et ma ei loe ühtegi kirjandit ette, kui laps ei soovi. Ta võib mulle julgesti oma elust kirjutada. 

Kas lapsed pigem annavad või võtavad energiat?

Ma arvan, et lapsed hoiavad mind noorena ja ei lase mugavalt elada. Ma pean olema iga hetk valmis ootamatusteks. Vahel on neil endal ka hästi head ideed. Pigem arvan, et nad annavad energiat. 

Nüüd oleme jutustanud teist, õpilastest ning omavahelistest suhetest, liigume edasi kolleegide juurde. Kuidas hindate kolleegide omavahelisi suhteid siin koolis?

Siin koolis saavad õpetajad omavahel väga hästi läbi. Keskkond on sõbralik ja toetav. Koos tehakse sporti ja lauldakse. 

Kas te jälgite pigem oma kolleegide tööd ja õpite üksteiselt või olete pigem kapseldunud oma ridadesse?

Me ikkagi õpime üksteiselt. Viimasel ajal on näiteks teemaks digipädevus, kui keegi leiab mingi programmi, käib koolitusel või õpib ise midagi, siis antakse kohe märku. Enne  ülekoolilise ürituse korraldamist  istume kambakesi maha ja mõtleme, kes kui suure panuse saab anda või mis tunni raames õpilased midagi ette valmistavad. 

Te olete õpetajana üsna noor. Mida üldse vanemat kolleegid on teile õpetanud?

Julge pealehakkamine on pool võitu.  Koostöös sünnivad head mõtted. Tuleb jääda rahulikuks isegi siis, kui süda sees karjub. Välja ei tohi näidata. Alati mul see muidugi ei õnnestu, sest olen hästi emotsionaalne inimene.

Kas te olete vahel tundud ka, et enam ei jaksa ja õpetaja amet on end ammendanud ning vajate mingit uut väljakutsed või väljundit oma elus?

Pean ausalt tunnistama, et ei ole. Tõesti naudin seda tööd. Iga kord, kui suvevaheaeg saab läbi, siis on südames selline väikene hirm. Väga raske on kuidagi esimest korda  jälle üle pika aja laste ette tulla, aga sellist väsimust ei ole. Õnneks on koolivaheajad, mis aitavad natuke mu patareisid laadida. Mul on ka  Xdreami korraldamine. Aasta jooksul on umbes kuus etappi, mis tegelikult on jälle täiesti teine teema ja hea vaheldus. Saan hoopis millegi muuga tegeleda.

Kuidas teie tööst on teie arvates kasu inimestele ja ühiskonnale?

Öeldakse ju, et õpetaja on maa sool. Ilma hariduseta tänapäeval hakkama ei saa. Mida enam aeg edasi, seda raskem on õpetajaid kooli leida. Ma arvan, et ühiskonnas on õpetaja amet väga oluline.

Tallinna Kristiine Gümnaasium saab järgmisel aastal saja-aastaseks. Mida teadsite varem sellest koolist?

Ma ei teadnudki midagi. Lihtsalt tulin siia töökuulutuse peale. Olen pärit Lõuna-Eestist ja seal suurlinna koolidest ei räägitud, kui just mõni kool uudisekünnist ei ületanud. Algselt töötasin Nissi Põhikoolis, kus olid väikesed klassid. Seal mulle väga meeldis. Mõtlesin, et kui palju need linna ja maalapsed ikka erinevad. Lapsed on lapsed ja kõik nad on oma sisemuselt head.

Just hiljuti tegi Mailis Reps ettepaneku luua uus seadus, mis lubaks õpeajatel koolis ohu korral läbi otsida isiklikku vara ja konfiskeerida ohtlikud esemed. Mis arvate sellest ja kas olete sellest kuulnud?

Olen kuulnud ja sellele teemale mõelnud. Ma ise pole ühtegi kotti läbi otsinud. Ma leian, et kuna terrorioht on nüüd aktuaalne, siis isegi kui laps midagi halba ei mõtle, võib ta televiisorist või internetist saada igasuguseid mõtteid. Tahab lihtsalt katsetada, mis saaks kui...Kui on teada, et on reaalne oht, siis ma leian, et teiste ohutuse tagamiseks on õige kott läbi otsida. See seadus annaks õpetajale lihtsalt õiguse teisi kaitsta.

Kas see õpetajate ja õpilaste vahel nii-öelda balanssi ei rikuks? 

Mõlemal võrdsed õigused. Ma arvan, et õpetajatel võikski olla rohkem õigusi. Ma tean küll, et tänapäeval on kõik võrdsed. Võibolla oleks õpetaja ameti puhul just see olulisem, et teda hinnatakse, austatakse rohkem.

Mida arvate kirjanduse õpetajana üldse meie kirjanduse hetkeseisust Eestis?

Kirjanduses on kõik hästi. Uus kirjanike põlvkond on peale kasvanud ja on autoreid, kes tahavad ikka toimetada. Kõige raskem on leida lugejaid ning neid hoida. Tänapäeva noor lihtsalt naljalt ei loe. Koolis on õpilasi, kes tahavad ja oskavad kirjutada, on ka lapsi, kes hindavad ilukirjandust ja otsivad tekstide sügavamat mõtet.