reede, 26. mai 2017

Abituuriumile helises viimane koolikell



Neljapäeval, 25. mail helises Kristiine gümnaasiumi abiturientidele viimast korda koolikell. Lõpetajate nimel kõneles Eliise Allesfeld

Kallid tuulepead, lontrused, võhikud, nohikud, vennad ja õed. Maru sõit on jõudmas lõpule ning seda siin võib võtta kui eelviimast peatust, enne kui meid sihtkohta jõudes pea ees uksest välja visatakse. Läbi aastate ja aja oleme hommikuti, peale rasket ja pikka juurdlemist hariduse olulisuse üle, sammud sõjatandri poole seadnud. Meenuvad hetked nii rasketest retkedest ja haavatud sõduritest kui ka võidukamatest päevadest, mil pedagoogide kahurituli soldateid ei riivanudki. Vaadates meid täna, julgen öelda, et võitlesime rajult lõpuni  - muidugi osade eranditega, kes poole lahingu pealt mõistsid, et saab ka kergemalt, tulistasid end ise jalga ning lasid siis kanderaamil ohutusse tsooni tassida. Üks on kindel, võidumees on meist igaüks!

Leian, et üldiselt on levinud arusaam koolist kui kohast, kus kummalised üksikindiviidid lihvitakse karmi mõõtkava järgi eristamatuteks, ning nendest saavad perfektsuseni viimistletud mängunupud Hea ja Halva triktraki mängus. Isegi kui see on kuskil õpetajate salakoodeksis seatud koolide kriteeriumide esimeseks punktiks ning koolis käimise eesmärgiks, julgen öelda, et meie klassi peal see seadus ei toiminud. Võib isegi öelda, et tundide viisi koos samade seinte vahel olemine, tõi just välja meie erinevuste spektri, tegi pikad koolipäevad lõbusamaks. Tegelikult mööduski suurem osa siin veedetud aastatest pillerkaaritades. See ilmselt kajastub ka eksamitulemustes, mis eelmisel aastal kenal positsioonil, 10 kohal puhkava Tallinna Kristiine Gümnaasiumi tagasi põhja saadavad. Vähemalt ei pea meie delfile selle eest intervjuud andma.

Ometi panime me midagi ka kõrvade vahele. Öeldakse et tähtsaimad õppetunnid elus saadakse hetkedel mida sa ei mäletagi. Nii olemegi ka meie kogemuste ja teadmiste võrra rikkamad, kuid tarkused andis meile elu ise. Me õppisime enda arvamuse eest seisma. Seda kas siis alati teravates väitluse tundides või vaieldes kas matemaatika kontrolltöö vastus oli 4 või -618. Õppisime endale olulist kaitsma. 34 alfa emast ja isast klassis selle tagumise, kõige parema pingirea, trooniga võrreldava koha pärast võitlemas – see näitas elu, vedas kui olid kasvanud tänavatel. Õppisime ka huvi tundmata ja asjast aru saamata lehekülgede kaupa materjale pähe tuupima. Tahe polnud eal nii sügav kui kaev ja ometigi mitte nii lai kui laudauks aga hakkama sai. Ja kindlasti õppisime oma aega planeerima – tulime kui tahtsime, läksime kui tahtsime. Seda muidugi ka tänu Jana Kose julgustavale lemmikfraasile „Gümnaasium on vabatahtlik“

 Et gümnaasiumisse jäämise tahe säiliks, soovime meie omalt poolt koolile rohkem mõistmist, positiivsust ja avatust. Et lõppeksid olukorrad, kus noored peavad kadunud asjade kastist oma eluisu otsima. Et lõppeksid olukorrad, mil noored pelgavad kooli ning sellega seonduvaid inimesi. Et lõppeksid olukorrad, mil veenire seinal on tähtsam kui sära noorte silmis. Rohkem avatust, et lõppeks kõige musta ja valgena nägemine ning lasta ka õpilastel aegajalt lustida. Selleks, et nüüd too aprillis toimunud Kalmeti-Nüganeni situatsioon ei korduks, lepime kokku et lahkume sõpradena, sest enda kooliga on ju sama nagu enda koduteatri või oma venna või õega – ainult sina ise võid teda noomida. Ja natuke narrida ka!!

Klišee kohaselt algabki siit meie elu kui raamatu esimene peatükk. Arvan, et see kontseptsioon jätab sellise armetu mulje nagu senine elu oleks elamata jäänud, seega ütlen et siit algab hoopis selle raamatu kulminatsioon. Peategelane jääb samaks kuid  muutuvad nii olustik kui ka kõrvaltegelased ning nüüd on meie endi kätes sellele raamatu süžee hea hoidmine ning ilusa lõpu kirjutamine.
Nüüd aga on aeg tänada kirjastajaid ja toimetajaid ja kaasautoreid, tänu kellele me enda raamatud nii kaugele oleme saanud kirjutada, meie kalleid õpetajaid.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar