neljapäev, 19. juuni 2014

Põhikool lõpetas

                                                                                   Foto: Maris Krünvald

Kolmapäeval, 18. juunil lõpetasid põhikooli Tallinna Kristiine Gümnaasiumi üheksandikud. Lõpetajate nimel kõneles Hanna Grete Toiger. 

Kallid põhikooli lõpetajad!
Lugupeetud õpetajad!
Armsad vanemad!
Head saalis viibijad!

On kätte jõudnud päev, mil meie, tänavused põhikooli lõpetajad, jõuame oma esimese koolitee lõppu. Jah, see on ühe teekonna lõpp, kuid ka millegi uue ja parema algus, tähtis samm tuleviku poole.

Need üheksa aastat siin koduses koolimajas on lennanud kui linnutiivul. Mäletan selgesti oma esimest koolipäeva, kui paljudega teist kohtusin.
Igal aastal, kui septembris uued õpikud kätte saime, piilusime mõne uue raamatu keskele, et näha, mis meid ees ootab. Hirmuga leidsime, et sellist tarkust on võimatu mõista. Kuid õppeaasta jooksul sinna välja jõudes, ei paistnud seal enam midagi võimatut.

Luuletaja Olivia Saar on öelnud:
„Tarkus tuleb tasapisi,
aga kannab vilja,
tarkust tragilt taga nõuda
pole iial hilja.“

Esimesse klassi minnes lõpeb lapsepõlv. Siis algab aeg, mil saadakse nooreks ja ollakse noor. Noorkirjanik Margus Karu romaani „Nullpunkt“ peategelane Johannes ütleb: „Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem.“
Pikema nooruse jooksul jõuab aga rohkem õppida. Meil on aidanud noorust pikendada ja tragilt tarkust koguda meie armsad õpetajad.
Head õpetajad! Kui te kiidate õpilasi, kes on kiitust väärt, tehke seda ikka avalikult – nii annab see neile palju indu. Ja kui vahel tuleb mõnd õpilast ka laita, tehke seda nelja silma all – nii mõjub see tõhusamalt.

Kallid üheksandikud, üheskoos õpitud aastate jooksul on meil juhtunud nii mõndagi, mida meenutada. On, mille üle rõõmustada, ja on, mille pärast ehk kurvastadagi. Ent kindlasti jääb meelde ainult hea.
Need üheksa aastat ei ole alati olnud kerged. Vahel on tulnud ületada üpris kõrgeid takistusi. Samas ei ole meil olnud igavaid hetki – ikka on jätkunud rõõmu ja nalja. Nii et tänagem üksteist selle eest, et keegi meist pole kunagi pidanud tundma igavust ega üksildust.
Meie, üheksandikud – me oleme uhked enda üle. Olime parajalt laisad ja tundi hilinejad, rõõmsameelsed, naerusuised, veidike ükskõiksed, ent see-eest alati abivalmid ja heasüdamlikud. Kokkuhoidvad? Vahel ikka! Loomulikult loomingulised, kiired lahenduste leidjad, huvitavad ja vahel ka sarkastilised.
Head lõpetajad! Sõbrad! Tänu teile on need üheksa aastat olnud sündmusrikkad ja huvitavad.

Aitäh, armsad isad-emad, et te olete välja kannatanud kõik meie tükid ja tembud, et te olete meid toetanud nii mures kui ka rõõmus!

Täname õpetajaid, kes on aidanud meil nii kaugele jõuda – mitte et me ise poleks pingutanud. Meie õpetajad on alati viitsinud ära kuulata kõik meie tohutud vingumised ja asjalikud põhjendused, miks kodutöö on jälle tegemata. Niisamuti meie naljad, mis enamasti ei olnudki nii väga naljakad. Ikka ja alati oleme leidnud ühise keele ja kõikidest muredest jagu saanud.
Me täname teid kõiki selle suure pingutuse eest, sest teame, et see pole just kerge olnud. Aga meist on asja saanud! On ju?

Eriti suur tänu teile, armsad klassijuhatajad, et olete alati olnud valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks. Teie olete suuresti kaasa aidanud sellele, et meist on saanud peaaegu et mõistlikud inimesed. Teie olete õpetanud meile kõige muu kõrval sedagi, kuidas üksteisest lugu pidada.

Kallid lõpetajad! Soovin teile uue raja alguses, et elage just sellist elu, millest olete unistanud. Astuge kindlal sammul oma unistuste poole. Soovin igaühele teist kindlat meelt ja julgust olla sina ise. Jätkugu teil alati õppimistahet hinges, armastust südames, päikest päevades!

Oma pöördumise lõpetaksin Kalju Kanguri kaunite luuleridadega.

Liblikalend
olla, rahutus veres…
Kaotada end
üha õitemeres.

Tajuda vaid,
kuidas õhkõrnad tiivad
mööda maid
sind kaugusse viivad…

Joobuda teel
suvepäikese särast,
muret tundmata veel
millegi pärast.



Tänan kuulamast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar