kolmapäev, 28. mai 2014

Üheksandikele helises viimane koolikell

 
Teisipäeval, 27. mail oli Kristiine gümnaasiumis üheksandike viimase koolikella aktus. Huviaken avaldab Liisa- Lotta Johansoni ning Hanna Grete Toigeri kõned.

Liisa-Lotta Johanson, 9A

Kallid lõpetajad, head õpetajad ja koolipere

Täna on see tähtis päev, mil astume sammu lähemale põhikooli lõpule, jah see on selle etapi lõpp, kuid kindlasti millegi uue ja parema algus, väike samm lähemale tulevikule. Ees on aeg, mida me kardame kõik – eksamid. Aga me oleme tublid! Need üheksa aastat selles kaunis koolimajas on lennanud linnutiivul ja kindlasti ka järgmised kolm. Nende aastate jooksul on juhtunud nii mõndagi. Asju mida meenutada on palju, mille üle rõõmustada ja võib-olla ehk kurvastadagi. Aga kindlasti jääb meelde ainult hea. 
 
Tahame tänada õpetajaid, kes on aidanud meil nii kaugele jõuda (mitte, et me ise poleks pingutanud), aga meie õpetajad on alati viitsinud ära kuulata kõik meie tohutud vingumised ja asjalikud põhjused, miks kodutööd on tegemata. Samuti ka kõik meie naljad, mis tegelikult polegi alati võib-olla naljakad. Alati oleme leidnud ühise keele ja kõik probleemid lahendanud. Me täname teid kõiki selle suure pingutuse eest, sest teame, et see pole just kerge olnud. Aga asja on saanud! Tahame tänada kõiki meie klassijuhatajaid – Reet Loit, Milli Kahre ja Ene Siida, need õpetajad on pidanud alati olema valmis ootamatusteks, nad on olnud väga kannatlikud ja õpetanud meile väga palju.
Need üheksa aastat ei ole olnud lihtsad ja on tulnud nii mõningadki takistused ületada. Samas ei ole olnud igavaid hetki, vaid täis nalja ja rõõmu, selle eest peame tänama üksteist, ilma teieta ei ole kunagi pidanud tundma igavust või üksildust.
         
Meie klass – me oleme uhked enda üle, parajalt laisad ja tundidesse hilinejad, rõõmsameelsed, naerusuised, veidike ükskõiksed, aga see eest alati abivalmid ja heasüdamlikud. Kokkuhoidvad? Vahel ikka, loomulikult loomingulised, kiired lahenduste leidjad, huvitavad ja vahel ka sarkastilised.
             
Kallid lõpetajad, soovin teile eelkõige kindlameelsust, palju edu eksamitel, julgust olla sina ise, alati armastust südamesse, soovi õppida ja harida ennast ning alati päikest teie päevadesse! Õnne! Klassikaaslased, kellega võib-olla enam ei kohtu, siis teile kindlasti edu avastamaks enda uus rada, mida mööda julgelt edasi sammuda ning kindlasti unistusi, mille poole püüelda.
Oma pöördumise sooviksin lõpetada Kalju Kanguri kaunite luuleridadega:

Liblikalend
olla, rahutus veres…
Kaotada end
üha õitemeres

Tajuda vaid,
kuidas õhkõrnad tiivad
mööda maid
sind kaugusse viivad…

Joobuda teel
suvepäikese särast,
muret tundmata veel
millegi pärast.


Aitäh!

                                                                                                                                           
Hanna Grete Toiger, 9.B


Kallid põhikooli lõpetajad!
Lugupeetud õpetajad!
Armsad koolikaaslased!
Head saalis viibijad!

On kätte jõudnud see päev, mil meie, tänavused põhikooli lõpetajad, jätame tavapärase õppetöö, et valmistuda lõpueksamiteks.

Me oleme koos õppinud üheksa pikka ja samas nii kiiresti lennanud aastat. Mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, kui paljudega teist kohtusin.

Luuletaja Olivia Saar on öelnud: „Tarkus tuleb tasapisi, / aga kannab vilja, / tarkust tragilt taga nõuda / pole iial hilja.“

Igal aastal, kui septembris uued õpikud kätte saime, piilusime mõne uue raamatu keskele, et näha, mis meid ees ootab. Hirmuga veendusime, et sellist tarkust on võimatu mõista. Kuid õppeaasta jooksul sinna välja jõudes, ei paistnud seal enam midagi võimatut.

Esimesse klassi minnes lõpeb lapsepõlv. Siis algab aeg, mil saadakse nooreks ja ollakse noor. Noorkirjanik Margus Karu romaani „Nullpunkti“ peategelane Johannes ütleb: „Kool on selles mõttes hea leiutis, et pikendab meie noorusaega. Teate seda ütlust, et kui on lõbus, siis aeg lendab? Kool välistab juba oma loomusega üldjuhul igasuguse lõbu, seega hakkab aeg venima ja noorus tundub pikem.“
Pikema nooruse jooksul jõuab aga rohkem õppida. Meil on aidanud noorust pikendada ja tragilt tarkust koguda meie armsad õpetajad.

Head koolikaaslased! Kui te kuulate ja usute, mida räägib õpetaja, siis kuulab ja usub õpetaja ka teid. Head õpetajad! Kui te kiidate õpilasi, kes on kiitust väärt, tehke seda ikka avalikult – nii annab see neile palju indu. Ja kui vahel tuleb mõnd õpilast ka laita, tehke seda nelja silma all – nii mõjub see tõhusamalt.

Aitäh, head klassikaaslased! Tänu teile on need üheksa aastat olnud sündmusrikkad ja huvitavad.

Aitäh, lugupeetud õpetajad! Teie olete meid läbi aastate toonud siia toredale teelahkmele, kus me praegu oleme.

Eriti suur tänu teile, armsad klassijuhatajad Elo Orav, Ragne Arumägi ja Anu Reha. Teie olete suuresti kaasa aidanud sellele, et meist on saanud peaaegu et mõistlikud inimesed. Teie olete õpetanud meile, kuidas üksteistest lugu pidada.

Kallid lõpetajad, esimese eksamini on aega vähem kui nädal. Visake peast väljendid „VÕIMATU“, „SEE EI TOIMI“, „EI SAA HAKKAMA“ ja „POLE MÕTET PROOVIDA“. Me peame uskuma, et kõik on võimalik.

Soovin teile eksamiteks teravat pliiatsit ja puhanud vaimu, et kõik ikka hästi läheks. Ma usun, et me kõik saame sellega hakkama.

Tänan kuulamast!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar