neljapäev, 31. mai 2012

Üheksandikele helises viimane koolikell



(Foto: Huviaken)
Liikuv pilt!

Stairway to Heaven (R. Pedak ja K.Kaupmees)
Kuu on päike (9.a)
Võta aega (9.b)

Galerii

Teisipäeval, 29.mail helises Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kolmele üheksandale klassile viimane koolikell, mis tähistas õppetundide lõppemist ning eksamimaratoni algust. Pidulikul aktusel kõneles õppealajuhataja Tiina Kerem, klassijuhataja Anu Rannus (9a) ning õpilased Kristo John Ottson (9a), Anna- Riin Meensalu (9b) ning Hans Oskar Kont (9c). Aktusele lisasid vürtsi üheksandike lavaküpseks valminud laulud ning kaheksandike südamlik tervitus.

Huviaken avaldab Anna- Riin Meensalu sõnavõtu

Kallid õpetajad, õpilased ja meie lõpetajad!

Üheksa aastat on möödunud ruttu, liigagi ruttu, ning hämmastaval kombel oleme kõik siiani välja jõudnud. Nende aastate jooksul oleme avastanud, õppinud, unustanud ning jälle meelde tuletanud. Oleme suutnud läbi saada päevadest, mil oli kontrolltöö kontrolltöö otsa, mil pidime väsimatult tuupima mõisteid nagu endo- ja eksoparasitism (ma ikka veel ei tea, mis need on), mil pidime teada saama, kuidas toimib Eesti majandus ning mil pidime end vahelduva eduga esimesse tundi kohale vedama, et teada saada, kuidas koostada vooluringi. Siin kohal peaksime tänama ka meie õpetajaid, kes on meiega ühiselt selle teekonna läbi teinud. 

Te olete proovinud meid õpetada, isegi siis kui me oleme täiest jõust vastu punninud ning see on juba minu arust Heraklese vääriline kangelastegu. Jääme alatiseks meenutama oma õpetajaid, kellega koos oleme istunud ühises klassisaunas ja kelle suust on aastate jooksul erilisi pärleid kukkunud. Kõrvu jääb helisema õpetaja Kelle ütlus: “Katsu ikka oma kõrvade vahelist ala kasutada“ ning suudame vene keele sõnu alati õigesti käänata, sest mällu on sööbinud Malle Lingi tsitaat “Oi, neid naisi“. Muidugi on eredalt meelde jäänud õpetaja Kosk lausega: „Lõpetage see mäletsemine, ega me laudas pole” ja meenutame ikka õpetaja Volti, kes kord sõnas: „See seal on küll ikka titt ruudus“. Jääme ka mäletama õpetaja Tinni nõutu näoga küsitud küsimust: “Aga millal ma oma porgandeid söön?“ kui soovisime teada, kas ta viitsiks meile oma vaba tunni ajal tundi anda. Aga meie lemmik… Meie tõeline lemmiklause tuleb õpetaja Siidalt, kui ta ütleb: „Klass, teil jääb homme see ainetund ära.“ Need on vaid vähesed killukesed mälestustest ja rõõmudest, mis me siit kaasa võtame.  

Nüüd olemegi selle eluetapi lõpus, milleks on olnud põhikool. Järgmine aasta… kes seda teab. Mõned on selleks ajaks siit lahkunud, mõned jäänud… Üksteist jääme aga alatiseks meenutama. Oleme kasvanud lähedasteks oma koosviibitud aja jooksul ning korda saatnud nii mõndagi. Nüüd on veel jäänud vaid viimane pingutus ning siis... Ja siis tuleb suvi. Nii kaugele ma viitsin mõelda. Tänan teid kuulamast!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar