kolmapäev, 13. juuni 2018

Kohvikutepäev



Esmaspäeval, 11. juunil avati Kristiine gümnaasiumi hoovis mitukümmend kohvikut, kus vilgas kauplemine kestis ligikaudu kolm tundi. Kohvikutepäevale lisasid vürtsi Carolina tantsustuudio õpilaste tantsukava ning Kristiine gümnaasiumi õpilaste muusikalised etteasted. Teatrihuvilised said nautida 4.b klassi lavastust „Nukitsamees“ (juhendaja Mare Pukk).  




Meeleoluka jalgpallilahingu õpilaste ja õpetajate vahel võitsid õpilased 2:0. Mängu kohtunikuks oli endine Eesti koondislane Teet Allas. Margus Luige ja Lauri Viliberti juhtimisel kulgenud heategevuslikul oksjonil koguti tõukerataste parkla ehitamiseks 350 eurot. 

Täname kõiki osalejaid. 

neljapäev, 7. juuni 2018

Abituuriumi lõpuaktus

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 93. lennu lõpuaktus on kolmapäeval, 20. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse viiele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.

Põhikooli lõpuaktus


Tallinna Kristiine Gümnaasiumi põhikooli lõpuaktus on teisipäeval, 19. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse kahele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.



reede, 1. juuni 2018

Abiturientidele helises viimane koolikell



Neljapäeval, 31. mail helises viimane koolikell Kristiine gümnaasiumi abiturientidele. Lõpetajate nimel kõneles Reijo Põllu. 

Kallid õpetajad, koolikaaslased ja klassikaaslased. Täna on väga tähtis päev meie noores elus ning teie olete selle suurepärase päeva tunnistajad. Teie kõik siin saalis saate olla kindlasti ühe kõige lahedama klassi lõpukella tunnistajateks. Siin kohal ütlen ausalt ära, et see ei ole selline kõne nagu te kõik ootasite vaid meie vaatame lõpukella veidike ümber nurga. Pole aega maseda.

Gümnaasium hõlmab endas kolme väga pikka ja rasket aastat. Nii vähemalt ütlevad seda kõik õpetajad ja kooli inimesed aga kui nüüd aus olla siis jah, need kolm aastat on ka olnud rasked aga see aeg on läinud nii kiiresti. Kolm aastat on ainult 3 Years – 36 Months – 1,095 Days, 26,280 Hours – 1,576,800 Minutes – 94,608,000 Seconds…

See oli hetkel mõeldud nendele õpilastele, kes õpivad endiselt veel gümnaasiumis. Kui suudate selle aja teha endale piisavalt rõõmsaks ja nauditavaks, läheb see kolm aastat linnulennult.

Meie suutsime päris palju asju selle ajaga ära teha ja korda saata. Tulles siia kooli, algas meie kooliaasta koheselt rebasteretsiga. Oeh, millised mälestused. Oleme kindlasti kõik tänulikud enda kallitele jumalatele, kes suutsid selle raske nädala jooksul meile nii rõõmu kui ka rõvedust tekitada. Ausalt öeldes, ma ei oskaks ette kujutada isegi meie klassi kui seda rasket nädalat ei oleks olnud. Meil pani kaks erinevat klassi kokku ning alguses meie suhtlus omavahel ei olnud just kiita. Mulle näiteks ei meeldinud üldse Mihkel kuna ta seletas tol ajal väga palju aga nüüdseks on temast kujunenud meie klassi üks värvikamaid kujusid :D

Meie klass ei ole kunagi õpetajate silmis olnud just kari priimuseid, aga vajadusel oleme me saanud päris edukalt hakkama. Oleme esinenud lugematuid kordi lavadel, luuletusi lugenud, tantsinud, sporti teinud, vajadusel isegi tunnis õppinud jne. Samas kui me enda tarkuseteradega just kõige säravamalt pole hiilganud siis siiski istub meie seas neli medalisti. Need võite te ise ära arvata.
Väljaspool kooli oleme me samuti päris aktiivsed olnud. Pikka juttu siin ei ole aga vihjeteks võime öelda Von Glehn ja Jõulumöll. Kes teab see teab.

Kui tavaliselt tehakse lõpukella kõne natukene tõsisem ja nutusem, siis meie seda ei tahtnud. Me ei võta seda kui ühte kurba sündmust vaid lihtsalt ühte elu etappi mille koheselt oleme läbinud. Isegi kui teile otseselt selline kõne ei meeldi siis nagu on öelnud meie kooli reliikvia ning kallis emakeele õpetaja Helmi Kelle „minu kaotus on minu võit” siis saame tulevikus ennast parandada.

Kolm viimast aastat siin koolis on olnud väga lahedad ja vahvad. On saadud nii nutta kui ka naerda. Meid oli gümnaasiumit alustades klassis 40 , kuid kahjuks on meid alles ainult 29. Nendest 29 inimest oleme me leidnud endale väga head sõbrad ja kaaslased, kellega selline retk oli lahe maha pidada. Ka meil õnnestus see aasta retsida väga lahedat klassi ning kui siis mitte kooli ja hinnete mõttes soovime, et ka neist sirguksid toredad ja lustakad inimesed. Sama jutt käib ka 11 klassi kohta.
Gümnaasiumis õppivatele noortele sooviksime omaltpoolt sirget selga ning lustakaid mälestusi. Gümnaasium on tore aeg. Nüüd aga näitame teile videot, kus näete millised on olnud meie kolm aastat siin koolis. Aitäh




kolmapäev, 30. mai 2018

Üheksandikele helises viimane koolikell



Teisipäeval, 29. mail oli Kristiine gümnaasiumis üheksandate klasside viimase koolikella aktus.

9.b klassi nimel kõneles Iiris Rodin 

Sa olid vastu maad nii kaua, läbi kasvasid sust puud. Ei ühtki lendu lubanud, vaid paigalseis ei muud. Nüüd kevadised liblikad on leidnud sinus kodu. Kuid homme juba lahkuvad, ei tea sa nende radu.
Kadri Voorand “Paigalseis ja liblikad”

Aasta siis oli 2009, kui 21 väikest liblikaröövikut kooli poole asusid. Ootusärevust täis, oma vanemate käekõrval. Meid võttis vastu naerusuine õpetaja, kes õpetas meile, kuidas enda enda eet seista ning mida elus väärtustada.
Edasine areng jätkus armsa särasilmse õpetaja käe all, kes oli meiega meie murdeeas ja ei lasknud meil sellel raskel etapil päriselt murduda.

Viimased õpetused tulid hoolsalt õpetajalt, kes astus meie eest välja, kui seda vajasime, ning süstis meisse spordivaimu.

Tegelikult tahaksime tänada kõiki õpetajaid, kes meile sellel teekonnal on abiks olnud, sest igaüksneist on andnud oma panuse meie väljakujunemisel.

Omalt poolt sooviksin veel tänada oma klassikaaslaseid. Mul on olnud au tega koos need üheksa, kindlasti väga rasket, kuid ka rõõmu täis aastat koos käia. 

Selle teekonna jooksul on mõni meist ära, mõni juurde lennanud ning praegusel hetkel on 23 röövikust arenenud imeilusat liblikat, kes on nüüd valmis igaüks oma teed lendama.

Lõpetuseks tsiteeriksin ühte tarka meest meie koolist: ”Kui päike paistab silma, siis me liigutame ennast, mitte päikest!”

Aitäh teile!


Kohtumine vilistlastega

25.mail leidsid taas tee kooli vilistlased. 2008.aastal lõpetanutel möödus oma õpingute lõpust kümme aastat. Vaadati üle renoveeritud koolimaja, meenutati, mäletati ja kohtuti oma endiste õpetajatega.

Õpetaja Hergaugu juures tehti meenutuste esimene ring: tuletati meelde nimed, näod ja kooliaegsed teod. Õpetaja Vahtra klassis jätkus südamlik mõttevahetus ja kirjutati ka üle hulga aja väike kirjand, kus anti aimu oma kooli ajal seatud unistuste täitumisest, elu- ja pereplaanidest.

Ega meie kooli vilistlanegi erine oma eakaaslastest. Eneseotsingute aeg on pikenenud, vahetatakse eriala, eelistatakse töötada seal, kus töö ka naudingut pakub. Esimese eelistusena ei nimetata enam raha. Klassi peale oli ette näidata kaheksa järeltulijat. Abielusõrmuse oli saanud vaid üks klassiõde. Elukaaslase kõrval nimetati korduvalt pereliikmeks ka oma koerakest. Välismaad eelistati mitte elupaiga, vaid õppimiskohana. Väärtustatakse ostetud, mitte renditud korterit, mitmele oli koduks juba oma maja.

 Koolile sooviti traditsioonide hoidmist ja pikka kestmist , õpetajatele raudseid närve ja huumorimeelt, õpilastele südamega tehtud valikuid elus.

 Järgmine kohtumine lepiti kokku kooli 100.sünnipäevaks 13.veebruaril 2019.