kolmapäev, 21. juuni 2017

neljapäev, 8. juuni 2017

Kohvikutepäev



5. juuni vihmasel õhtupoolikul toimus Kristiine gümnaasiumis traditsiooniline kohvikutepäev. Tänu ilmataadi vingerpussidele siseruumidesse kolinud sündmusel pakkusid külalistele erinevaid elamusi sadakond õpilasest kohvikupidajat. Lisaks eriilmelistele kohvikutele said kohalviibijad nautida õpilaste ja õpetajate esituses näitemängu, tantsu, muusikat ning laulu. Põneva saalihokilahingu õpilaste ning õpetajate vahel võitsid napilt õpilased. Heategevuslikul oksjonil koguti kooli sisehoovi sisustamiseks ning jalgrattaparkla laiendamiseks 524 eurot. Täname kõiki, kes heategevuslikul oksjonil osalesid ning kooli toetasid. 











Abituuriumi lõpuaktus

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi 92. lennu lõpuaktus on teisipäeval, 20. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse kolmele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.

Õnnitluste jagamiseks palume  lähedastel koguneda 2. korrusele. 


Põhikooli lõpuaktus

Tallinna Kristiine Gümnaasiumi põhikooli lõpuaktus on esmaspäeval, 19. juunil kell 14.00 kooli aulas.

Iga lõpetaja saab kutse kahele inimesele, kellele on garanteeritud saalis istekoht.

Palume lõpetajatel oma lähedastega kutsete jaotamine eelnevalt läbi arutada.

Aulasse sisenemine algab kell 13:40.

Ülejäänud külalised saavad jälgida aktuse kulgu helis ja pildis koolimaja koridorides paiknevatest teleritest.

Õnnitluste jagamiseks palume 9.a klassi lähedastel koguneda 3. korrusele ning 9.b klassi külalistel 2. korrusele.

esmaspäev, 29. mai 2017

Üheksandike viimane koolikell



Reedel, 26 mail helises Kristiine gümnaasiumi üheksandikele viimane koolikell. Lõpetajate nimel kõneles Triinu Tähe.

Taaskord on läbi saamas järjekordne õppeaasta. Algamas on eksamiperiood, kus kõik püüavad anda endast maksimumi ja nii mõnigi õpilane üritab üheksa aastaga õpitud materjali ühe ööga selgeks saada. Siinkohal ma arvangi , et iga õpilane võiks küsida iseendalt: ,,Mida olen just mina selle üheksa aastaga siit koolist omandanud?''

Austria kirjanik Karl Kraus on öelnud, et haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad. Olgu siis haridus omatud või mitte, saame me siit oma sõbrad, meeldejäävad mälestused, olulise kogemuse ja õpetussõnad kogu eluks. Kindlasti võivad ka mõned õpilased uhkusega öelda, et koolist on nad omandanud suurepärase mahakirjutamisoskuse, kes siis tahvli pealt, kes klassikaaslase tehtud kodutöölt. Mainimata ei saa jätta ka oskust õigeaaegselt tundi tulla,  õpetaja jaoks 10 minutit peale tunni algust, õpilase jaoks õigel ajal, sest õigupoolest on ju igal õpilasel õigus pärast väsitavat kehalise tundi dušši all käia. Äärmiselt hästi valdatakse ka tundides aktiivset suhtlemist, mitte küll õpetajaga suheldes, aga omavahel ikka. Üleüldiselt, arvan et ei leidu inimest, kes mõtleks et 9 aastat oleks olnud ajaraisk ja mõttetu koolipingi nühkimine. Igaüks liigub siit edasi mingigi kogemustepagasiga.    
    
9 aastat on meeletult pikk aeg ja nüüd olemegi jõudnud punkti, kus me peaksime olema piisavalt vanad ja mõistlikud, et teha ise üks oluline samm tuleviku suunas, mis on üsna veider, sest 9 aastat tagasi koolimajast esimest korda sisse astudes ei arvanud me keegi, et see aeg võib nii ruttu tulla. Ometigi oleme me kõik läbi katsumuste, nutu ja naeru siia jõudnud ja valmis vastu astuma katsumustele, mis meid tulevikus ees ootavad. Lõpetuseks tsiteeriksin üht prantsuse filosoofi Charles Montesquieu'd, kes ütles, et me saame kolm haridust: ühe vanemailt, teise kooliõpetajailt ja kolmanda elult. Kolmas räägib kõigele vastu, mis kaks esimest õpetavad.



reede, 26. mai 2017

Abituuriumile helises viimane koolikell



Neljapäeval, 25. mail helises Kristiine gümnaasiumi abiturientidele viimast korda koolikell. Lõpetajate nimel kõneles Eliise Allesfeld

Kallid tuulepead, lontrused, võhikud, nohikud, vennad ja õed. Maru sõit on jõudmas lõpule ning seda siin võib võtta kui eelviimast peatust, enne kui meid sihtkohta jõudes pea ees uksest välja visatakse. Läbi aastate ja aja oleme hommikuti, peale rasket ja pikka juurdlemist hariduse olulisuse üle, sammud sõjatandri poole seadnud. Meenuvad hetked nii rasketest retkedest ja haavatud sõduritest kui ka võidukamatest päevadest, mil pedagoogide kahurituli soldateid ei riivanudki. Vaadates meid täna, julgen öelda, et võitlesime rajult lõpuni  - muidugi osade eranditega, kes poole lahingu pealt mõistsid, et saab ka kergemalt, tulistasid end ise jalga ning lasid siis kanderaamil ohutusse tsooni tassida. Üks on kindel, võidumees on meist igaüks!

Leian, et üldiselt on levinud arusaam koolist kui kohast, kus kummalised üksikindiviidid lihvitakse karmi mõõtkava järgi eristamatuteks, ning nendest saavad perfektsuseni viimistletud mängunupud Hea ja Halva triktraki mängus. Isegi kui see on kuskil õpetajate salakoodeksis seatud koolide kriteeriumide esimeseks punktiks ning koolis käimise eesmärgiks, julgen öelda, et meie klassi peal see seadus ei toiminud. Võib isegi öelda, et tundide viisi koos samade seinte vahel olemine, tõi just välja meie erinevuste spektri, tegi pikad koolipäevad lõbusamaks. Tegelikult mööduski suurem osa siin veedetud aastatest pillerkaaritades. See ilmselt kajastub ka eksamitulemustes, mis eelmisel aastal kenal positsioonil, 10 kohal puhkava Tallinna Kristiine Gümnaasiumi tagasi põhja saadavad. Vähemalt ei pea meie delfile selle eest intervjuud andma.

Ometi panime me midagi ka kõrvade vahele. Öeldakse et tähtsaimad õppetunnid elus saadakse hetkedel mida sa ei mäletagi. Nii olemegi ka meie kogemuste ja teadmiste võrra rikkamad, kuid tarkused andis meile elu ise. Me õppisime enda arvamuse eest seisma. Seda kas siis alati teravates väitluse tundides või vaieldes kas matemaatika kontrolltöö vastus oli 4 või -618. Õppisime endale olulist kaitsma. 34 alfa emast ja isast klassis selle tagumise, kõige parema pingirea, trooniga võrreldava koha pärast võitlemas – see näitas elu, vedas kui olid kasvanud tänavatel. Õppisime ka huvi tundmata ja asjast aru saamata lehekülgede kaupa materjale pähe tuupima. Tahe polnud eal nii sügav kui kaev ja ometigi mitte nii lai kui laudauks aga hakkama sai. Ja kindlasti õppisime oma aega planeerima – tulime kui tahtsime, läksime kui tahtsime. Seda muidugi ka tänu Jana Kose julgustavale lemmikfraasile „Gümnaasium on vabatahtlik“

 Et gümnaasiumisse jäämise tahe säiliks, soovime meie omalt poolt koolile rohkem mõistmist, positiivsust ja avatust. Et lõppeksid olukorrad, kus noored peavad kadunud asjade kastist oma eluisu otsima. Et lõppeksid olukorrad, mil noored pelgavad kooli ning sellega seonduvaid inimesi. Et lõppeksid olukorrad, mil veenire seinal on tähtsam kui sära noorte silmis. Rohkem avatust, et lõppeks kõige musta ja valgena nägemine ning lasta ka õpilastel aegajalt lustida. Selleks, et nüüd too aprillis toimunud Kalmeti-Nüganeni situatsioon ei korduks, lepime kokku et lahkume sõpradena, sest enda kooliga on ju sama nagu enda koduteatri või oma venna või õega – ainult sina ise võid teda noomida. Ja natuke narrida ka!!

Klišee kohaselt algabki siit meie elu kui raamatu esimene peatükk. Arvan, et see kontseptsioon jätab sellise armetu mulje nagu senine elu oleks elamata jäänud, seega ütlen et siit algab hoopis selle raamatu kulminatsioon. Peategelane jääb samaks kuid  muutuvad nii olustik kui ka kõrvaltegelased ning nüüd on meie endi kätes sellele raamatu süžee hea hoidmine ning ilusa lõpu kirjutamine.
Nüüd aga on aeg tänada kirjastajaid ja toimetajaid ja kaasautoreid, tänu kellele me enda raamatud nii kaugele oleme saanud kirjutada, meie kalleid õpetajaid.